· võimele orienteeruda ruumis · võimele lihaseid tahtlikult lõdvestada · oskusele muuta liigutuste struktuuri vastavalt vajadustele liigutusliku improvisatsioonivõime arendamiseks. Osavusharjutustega on võimalik arendada sportlikust erialast sõltuvaid tunnetusi: distantsi- ja ruumitunnetust, pingutusetunnetust, ajatunnetust, keskkonnatunnetust, vahenditunnetust, vastase- või partneritunnetust. Sõltuvalt kinesteetilise tundlikkuse peensusest võib rääkida teatud "liigutuslikust intelligentsusest".Osavus- ja koordinatsiooniharjutuste sooritamine on efektiivne siis, kui nende keerukus on diapasoonis 7590% maksimaalsest, sest sel juhul ei teki analüsaatorite kiiret väsimist ja summaarne tööhulk on piisavalt suur. Osavus- ja koordinatsioonivõimete arendamisel tuleb silmas pidada harjutuste keerukuse astet, sooritamise intensiivsust, harjutuste kestust, puhkepauside kestust, tegevust puhkepauside ajal
Seepärast on võistlustingimustele lähedaste reziimide kasutamine soovitav alles teatud ettevalmistuse etappidel. Põhimõtteliselt on vaja esmalt luua eeldused kiiruse avaldumiseks, alles seejärel kasutada maksimaalseid kiirustreeningu reziime. Reaktsioonikiiruse arendamise metoodika Sportlase reageerimist liigutusliku tegevuse alustamiseks võib skemaatiliselt ette kujutada kui liigutuslikku reaktsiooni, mis koosneb peiteperioodist ja motoorsest ehk liigutuslikust komponendist. Reageerimise peiteperiood koosneb ajju tuleva informatsiooni (näiteks stardipauk) aktiivsest vastuvõtmisest, tema eesmärgipärasest ümbertöötamisest ja vastavate vastusliigutuste ülesehitusest (näiteks kiire lähtumine stardipakkudelt). Reaktsioonikiiruse täiustamise metoodikas lähtutakse analüütilisest lähenemisest: algul täiustatakse eraldi motoorset komponenti (liigutuste tehnikat) ja peiteperioodi aega, edasiselt parandatakse
funktsionaalset ja kokkuvõtvat valmisolekut. Seepärast on võistlustingimustele lähedaste reziimide kasutamine soovitatav alles teatud ettevalmistuse etappidel. Esmalt on vaja luua eeldused kiiruse avaldumiseks, alles seejärel kasutada maksimaalseid kiirustreeningu vorme. 6 1.2. Reaktsioonikiiruse arendamine Sportlase reageerimist võib üldjoontes ette kujutada kui liigutuslikku reaktsiooni, mis koosneb peiteperioodist ja liigutuslikust komponendist. Reageerimise peiteperiood koosneb ajju tuleva informatsiooni (näiteks stardipauk) aktiivsest vastuvõtmisest, selle eesmärgipärasest ümbertöötamisest ja vastavate vastusliigutuste sooritamisest (näiteks kiire lähtumine stardipakkudelt). Reageerimiskiirus on kaasasündinud ja vähe arendatav. Põhiline on tähelepanu ja keskendumisvõime parandamine (stardid erinevate signaalide järgi ja eri asenditest).
annaabi.ee 
