Ristinimede suhtelise vähesuse tõttu oli samanimelisus seoses rahvaarvu kasvuga muutunud arvukaks ja isikute kindel eristamine, eriti kui nad viibisid oma kodukohast eemal, oli muutunud peaaegu võimatuks. Olude sunnil pidi valitsus kehtestama seaduse, et igale inimesele antakse lisaks ristinimele ka püsiv ja pärandatav ning ametlikult fikseeritud perekonnanimi. Neid ametlikke nimesid hakkas rahvas nimetama priinimedeks, liignimedeks või väärnimedeks, vastavalt piirkonnale. Perekonnanime sai iga taluomanik endale enamasti ise valida. Nime valikul lähtuti mitmetest aspektidest. Nimi võis kajastada peremehe ametit, see võis tuleneda talu nimest, mõne linnu või looma nimest, kuid see võis olla pandud ka mingi loodusobjekti järgi. 19. sajandil vastuvõetud talurahvaseadused tõid talupojale ennekõike rohkem vabadust. Talupoeg hakkas vaikselt vabanema oma peremehe eestkoste alt ning sai võimaluse ise majandada
See tõi endaga kaasa vajaduse dokumendi järele, millega saaks isikuid identifitseerida. Seesama dokument - isikutunnistus või pass oli Venemaal samal ajal ka liikumisloaks. Seetõttu kehtestas valitsus seaduse, et igale inimesele antakse lisaks ristinimele ka püsiv ja edasi pärandatav ning ametlikult fikseeritud perekonnanimi(Karl Kurro, Kristiina Kurro 1999). Neid ametlikke nimesid nimetas rahvas eri piirkondades erineval moel. Põhja- ja Kesk-Eestis liignimedeks, Pärnu- Viljandi- ja Tartumaa lõunapoolsetes kihelkondades ja Võrumaal väärnimedeks. Liivimaa kandis öeldi äsjaantud perekonnanime kohta tihti ka priinimi, sest see saadi koos pärisorjusest priikslaskmisega(Kurro, Kurro 1999). Samas langes Eestis perekonnanimede andmine ajale, kui see oli aktuaalne kogu Euroopas. Austrias tehti perekonnanimede kandmine kohustuslikuks juba 1787, Eestist mõned aastad ennem aga näiteks Preisimaal ja Baieris. Venemaal seevastu hakati talupoegadele
Instituut, mis oli seotud Tartu ülikooliga. Sealtpeale algas kõrgema põllumajandusliku hariduse ajalugu Eestis. Priinimi Talupoegade vabastamisega 19 sajandil kaasnes perekonnanimede panemine. Eestimaal anti selleks eraldi korraldus 1834 aastal. Senini oli ainult kasutatud ristinime koos talu-ja isanimega. (Linnaeestlastel olid pärisnimed olnud juba keskajast alates). Uusi perekonnanimesid kutsuti priinimedeks ehk ka liignimedeks. Vabastatud talupoegade ,,üleskirjutamine" kirikuraamatutesse pidi toimuma juba uute nimedega. Mõju rahvapärimusele: talupojale anti õigus oma nime valida, mõisavalitsus pidi hoolitsema, et ta ei võtaks ebasündsat nime. Kreiskool Keskhariduse saamine oli võimalik linnade ühe- või kaheaastane kreiskool. Neid töötas kõigis kreisilinnades, aastail 1836-47 kümme; lisaks Narvas. Kreiskoolides
annaabi.ee 
