Kampsun. Viljandi kihelkonna põhjapoolsetes valdades kanti potisinist läbivillast seesidega kampsunit, mis levis uue moena 19. sajandi I poolel. Need veidi alla vöökohta ulatuvad pikkade käistega pihakatted olid rühmseesilised s.o rühmiti volti seatud ääreribaga. Viljandi kampsuni kaelaavaus ei olnud eriti sügav. Rüü oli valgest linasest riidest suvine ülerõivas, mis tegumoelt vastas pikk-kuubedele. Kasukas. Viljandi kasukas tehti pargitud lambanahast, puusadega ja kaunistati liignahkadega õmblustel ning äärtel. Käigu- või pidukasukas oli sõidukasukast veidi lühem, enamasti üht mõõtu pikk-kuuega. Naistel jäi seeliku äär kasuka alt tavaliselt paistma, seelik pidigi näha olema. Sukad. Viljandi naised kandsid 19. sajandil pidurõivastega pikki, enamasti villaseid sukki. Põhjapoolsetes valdades neid roositi ehk valgetele villastele sukkadele kooti madalpistet jäljendades punased-sinised või punased-rohelised kirjad, mis katsid labajalga
Seepärast nimetatakse neid rahvasuus ka puusadega kuubedeks. Ülevalt otsast lõigati küljesiilud kumerad ja õmmeldi põhiosaga kokku nõnda, et need hoidsid püsti. Tarvastu pikk-kuued olid eriti järskude puusadega ja ka kaunistused olid neil eriti rikkalikud. Külgede allosas särasid rohelisest või punasest kalevist lõhandikulapid ehk raiused. Talvel kanti Tarvastus valget puusadega lambanahkset kasukat, mis oli kaunistatud punasest ja rohekasmustast pargitud nahast rihmadega ehk liignahkadega. Oma lõikelt oli naistekasukas nn. pikk-kasukas: sageli suure lahtise rinnaesisega, kust jäeti välja paistma sõlg või rinnarätik. Eesti kasukaid kanti üldiselt ühtepidi karv seespool. Kasuka kaitseks, aga ka sooja pärast aeti kasuka peale pikk-kuub. Kasuka ja pikk-kuue vahele tõmmati mõnikord veel rüü. Tarvastus olid nagu Paistuski isesuguseks naise ilu tunnuseks ülijämedad sääred. Seepärast kooti sukasäärele sisse lai tumesinisest, punasest, rohelisest ja valgest
Et head karusnahka saada, söödeti Paistus villalambaid kõvasti. Neile anti jahu, nende hein pidi olema leheline ja neid joodeti puhta veega. Naha saamiseks peeti taludes vanu lambaid, kelle vill lasti pikaks kasvada. Nahka pargiti enamasti talviti küünlapäeva paiku, sest siis oli nn. vaikne aeg. 6 Näiteks Tarvastus olid valged puusadega lambanahksed kasukad, mis olid kaunistatud punasest ja rohekasmustast pargitud nahast rihmadega ehk liignahkadega. Teade Jakob Hurda rahvaluulekogust ütleb, et naistekasukad olnud külgedel punaste-mustade nahkadega rihmutatud (Voolmaa 1990a: 31). Liignahad kaunistasid kasuka hõlmu, kraed, õlgu, varrukaid, külgi (vöökohast allääreni) ja alläärt. Varrukaotsi, hõlmade ja küljelõhandike servi ning ka alläärt kaunistasid peale nende tuhkrunahast ribad (Trees 1957: 57). Veel on Tarvastus kasukakaunistusena tuntud vorelid värvitud lisanahast keerdelised kaunistused,
annaabi.ee 
