paistavad vähem välja. Veel vaalaliste kalataoline kehakuju, et vee- eluga kohaneda kujunes neil kaladele omane kehakuju. Lõhestav valik ehk disruptiivne valik (ka diferentseeriv valik) on populatsioonigeneetikas loodusliku valiku vorm, mis soosib isendeid, kellel mingi muutuja väärtused on äärmuslikud (skaala mõlemas otsas). See on üks kolmest loodusliku valiku põhitüübist stabiliseeriva valiku ja suunava valiku kõrval. Lõhestav valik võib viia liigitekkeni, kuid toimib aeglasemalt kui suunav valik, sest selle tulemused ei ole nii stabiilsed. Ta nõuab geograafilist või nisiisolatsiooni, et takistada eri äärmustesse kuuluvate isendite omavahelist paaritumist. Arvatakse, et lõhestav valik on sümpatrilise liigitekke mehhanism. Näitena võib tuua Läänemere räime , mis kevadel on ühesugune ja sügisel teistsugune.Võilillede õitsemine juunis ja augustis. Loodusliku valiku vormidel on sama mehhanism: isendite
Saksa bioloog, kommunikatsiooniteoreetik G. Tembrock kasutab biokommunikatsiooni mõistet kui keskset terminit loomade kommunikatsiooni kirjeldamisel. Ka G. Witzany biokommunikatsiooni terminiga tegelenud (ei kasuta märgi mõistet, vaid räägib biokommunikatsioonist). Transmissiooniline ehk teadet ülekandev. Kommunikatsioon on loov protsess, alati on võimalus vääritimõistmiseks. Looduses võib väiksemgi vääritimõistmine viia mingite omaduste muutumise kaudu või liigitekkeni – nt sama liigi linnud eri paikades ei tunne enam ära üksteise laulu. „Kommunikatsioon on igasugune elusa mõju elusale, milles interpretatsiooni tagajärjel leiab aset muutus.“ - võimaldab eristada semiootilist dimensiooni füsioloogilisest. Kommunikatsiooni mitmekesisus loomadel Liigisisene ja liikidevaheline kommunikatsioon (põhineb vastavalt sotsiaalsetel suhetel ja ökoloogilistel suhetel) Eri kommunikatsioonikanalid (visuaalne, heliline, keemiline, taktiilne)
saarekestena, on populaarne seletus allopatrilise liigitekke eriti heale võimalusele. Kontinentide triiv on muidugi veelgi võimsam mehhanism liikide ja kõrgemate taksonite biogeograafia seletamiseks. Sellekohane literatuur on nüüdseks juba ulatuslik ja võimaldab elegantselt põhjendada mitmeid seni salapäraseid fenomene - nagu näiteks Wallace barjääri (vt joon.), Madagaskari faunat jne. On oluline spetsiaalne termin: vikariantne sündmus - liigitekkeni viinud lahknemine tänu kontinentide triivile. Seega võib BG jaotumuse põhjused esitada lihtsa summarse skeemi näol: Biogeograafiline jaotumine ökoloogilised põhjused ajaloolised põhjused kontinentaaltriiv dispersioon
aminohappelise koostise, geenide ja pseudogeenide nukleotiidse järjestuse võrdlemine. NT inimesel ja inimahvidel on nukleotiidide järjestuse erinevus ca 1,6%; inimesel ja hiirel ca 10%. Taimesortide ja loomatõugude vahelised erinevused. Erinevad koeratõud, erinevad õunasordid. Riigieksamil on kõigi tõendite kohta olnud küsimusi. Sünteetiline evolutsiooniteooria Mikroevolutsioon käsitleb evolutsiooniprotsesse kuni liigitekkeni (kaasa arvatud), põhiline mikroevolutsiooniline üksus on populatsioon. Üksikisend ei evolutsioneeru. Makroevolutsioon- käsitleb liigist kõrgemate üksuste evolutsioneerumist, alates perekonnast ja lõpetades domeenidega. Mikroevolutsiooni materjaliks on populatsiooni geenifondis olemasolev geneetiline materjal ning sellega toimuvad muutused. Põhilise osa annab kombinatiivne muutlikkus, aga esmase materjali annab mutatiivne muutlikkus
annaabi.ee 
