Puisniidud on haruldaseks näiteks ökosüsteemist, mille liigirikkus ja esteetiline väärtus on inimtegevuse tulemusel kasvanud. Puisniitude 5 harukordset ilu on rõhutanud enamik külastajaid pärast mõne hooldatud puisniiduga tutvumist. Liigirikkuse põhjused: 1) Regulaarne ja pikka aega kestnud niitmine. Kuna liikide lisandumine kooslusse on võrdlemisi aeglane protsess, võib kõrge liigirikkuseni jõudmine nõuda aastasadu ühtjärge kestvat puisniiduhooldust. 2) Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus. Suur elupaigaline mitmekesisus tekib siis, kui kaks nii erinevat kooslust nagu mets ja niit omavahel põimuvad. Sellises komplekskoosluses puisniidul leiavad endale kasvukoha nii metsa- kui niiduliigid, mis pole enamasti neile päris optimaalne, ent siiski kasvamist ja arenemist võimaldav.
Puisniite on võimalik liigitada mitmesugusteks alltüüpideks: võib eristada kuivi ja märgi, liigivaeseid ja liigirikkaid. Puisniidud võivad esineda peaaegu kõikides rohumaade kasvukohatüüpides (välja arvatud rannarohumaad): saab eristada nõmme-, palu-, loo-, soostunud-, pärisaru jt. puisniite. Puisniitude liigirikkuse põhjused: Regulaarne ja pikka aega kestnud niitmine. Kuna liikide lisandumine kooslusse on aeglane protsess, nõuab kõrge liigirikkuseni jõudmine aastasadu ühtjärge kestvat majandamist. Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus. Mulla happesus (pH) - happelisel mullal saab normaalselt kasvada vähem liike kui neutraalsel ja lubjarikkal mullal. Lääne-Eesti lubjarikkad piirkonnad on mitu korda liigirikkamad, kui Ida- ja Lõuna-Eesti happelised mullad. Suhteliselt madal mullaviljakus, mistõttu konkurentsis nõrgemad liigid saavad püsida.
Puisniite on võimalik liigitada mitmesugusteks alltüüpideks: võib eristada kuivi ja märgi (soo-)puisniite, liigivaeseid ja liigirikkaid jne. Puisniidud võivad esineda peaaegu kõikides rohumaade kasvukohatüüpides (välja arvatud rannarohumaad): saab eristada nõmme-, palu-, loo-, soostunud-, pärisaru jt. puisniite. Puisniitude liigirikkuse põhjused 1.Regulaarne ja pikka aega kestnud niitmine. Kuna liikide lisandumine kooslusse on aeglane protsess, nõuab kõrge liigirikkuseni jõudmine aastasadu ühtjärge kestvat majandamist 2.Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus. 3.Mulla happesus (pH) - happelisel mullal saab normaalselt kasvada vähem liike kui neutraalsel ja lubjarikkal mullal. Lääne-Eesti lubjarikkad piirkonnad on mitu korda liigirikkamad, kui Ida- ja Lõuna-Eesti happelised mullad. 4.Suhteliselt madal mullaviljakus, mistõttu konkurentsis nõrgemad liigid saavad püsida. 5.Suure liigifondi olemasolu, s.t. ümbruskonna floora suur liikide arv.
annaabi.ee 
