· Kasvamine · Haavade paranemine Meioosi ehk sugurakkude küpsemise 2 etappi Tänu sellele saavad viljastumisele minevad sugurakud endale poole väiksema ehk haploidse kromosoomistiku. 1. Taandarenemine profaasis homoloogsed kromosoomid liituvad ja vahetavad juhuslikke võrdse pikkusega lõike. Seda nimetatakse ristsiirdeks ehk crossingover'iks ehk geenisiirdeks. Jagunemise lõpuks tekib 2 tütarrakku, mis päriliku info poolest ei ole identsed ja mis sisaldavad liigiomastest rakkudest poole vähem kromosoome, st. neil on haploidne kromosoomistik. 1 2. Jagunemine toimub sarnaselt mitoosiga ja seda nimetatakse võrdjagunemiseks. Lõpptulemuseks on moodustunud ühest lähterakust 4 erinevat tütarrakku, mis on haploidse kromosoomistikuga ja ühekromatiitsete kromosoomidega. Meioosi tähtsus: · Tagab sugulise paljunemise · Tagab muutlikuse looduses
bioloogi treenitud silm näeb inimese kehas paljusid viiteid algupärasustele mustritele. Samuti märkab kogenud inimpsüühika uurija sarnasust, mis seob tänapäeva inimese unenäopilte algelise psüühika loominguga kollektiivsete kujundite ning mütoloogiliste motiividega. Mida nt öelda putukate ja nende keeruliste sümbiootiliste toimingute kohta? Enamik neist ei tunne oma vanemaid ja ei saa kelleltki õpetust. Miks peaksime siis arvama, et inimene on ainult olend, kes on liigiomastest instiktidest ilma jäetud või et ta psüühest evolutsiooni jäljed puuduvad? Teadvuse põhimustrid kujunesid ammu enne inimese peegeldava mõtte väljakujunemist. Mis on arhetüübid? Mõiste tuleb kahest kreekakeelsest sõnast arche+ typos ja tähendab mingit lähtekuju(algkuju). Arhetüüp asub kollektiivse alateadvuse tasandil, tõenäoliselt paremas ajupoolkeras; pärilikud reaalse representeermise eelmudelid (idee on lähedane I.
vargaks, vaatamata tema annetele, kalduvustele, võimetele, kutsumusele või tema esivanemate rassile.” Hiljem tunnistas Watson küll ka ise, et ta nähtavasti pingutas selle väitega üle, kuid et ta tegi seda väitluses oma sama ägedate etoloogidest vastastega. Etoloogid ja käitumise sünnipärasus Nagu eelmistes peatükkides mainitud, ületähtsustasid varased etoloogid käitumise sünnipärasust, pärilikkust ja pidasid kogu käitumist koosnevaks valdavalt liigiomastest stereotüüpsetest käitumismustritest ehk nn fikseeritud tegevusmustritest. Selleks, et tõestada oma väiteid kaasasündinud instinktiivse käitumise olemasolust loomadel, võtsid etoloogid kasutusele nn deprivatsioonieksperimendid (deprivation – [millestki] ilmajätmine): uuritava liigi noorloom jäeti ilma teatavast tema kasvueas harilikult ette tulevast kogemusest. Kui vastav käitumine hiljem sellest hoolimata ilmnes, võis seda
annaabi.ee 
