hommikul on väiksem, seejärel pidevalt suureneb, saavutab maksimumi päeval ja õhtuks väheneb. Painduvuse sõltub Treenitusseisundist Lihasmassist, rasvkoest ja sidekoest Õhutemperatuurist Keha ja lihase temperatuurist Vanusest, soost, tervislikust seisundist, hormonaalsest seisundist Vaimsest pingest, stressist, lõõgastusvõimest Liigese liikuvust piiravad tegurid Liigese ehitus, liigeskapsel, liigest ümbritsevad kõõlused, liigessidemed, lihased ja nahk Lihaste kaitsereflekside süsteem, mis tõmbab lihaseid kokku Painduvuse arendamise meetodid üldarendavad harjutused liigeste liikuvuse suurendamiseks. abistavad harjutused, eesmärgiks liigeste maksimaalse liikuvuse arendamine spetsiaalarendavad harjutused, mis tagavad painduvuse maksimaalse arengu Kordusmeetod Põhiline meetod on kordusmeetod, mis tähendab, et harjutust tuleb teha 15 korda
Tekivad liigeste deformatsioonid ehk moondumised ja inimene invaliidistub. Vaatamata selle, et haiguse põhikoldeks on liigesed, on tegemist siiski organismi üldhaigestumisega, mille puhul tekivad muutused ka teistes organites ja süsteemides. Etiopatogenees: RA puhul on tegemist liigesekesta sisemise kihi põletikuline kasvajataoline vohamine. Õhuke liigeskiht pakseneb. Põletikulone kude levib piki liigeskõhre ja luu pinda, uuristades-söövitades kõhre, luud ja liigessidemed. Aastate jooksul kujunevad iseloomulikud deformatsioonid liigestes. Kauakestnud haiguse puhul tekivad kahjustused siseelundites - kopsudes, neerudes. Pilt: puusaliigese kahjustus 4 Tekkepõhjused ja mehhanismid Reumatoidartriidi tekkimise põhjus on siiamaani teadmata. Arvatakse, et olulist rolli mängib geneetiline ehk pärilik eelsoodumus. Kudede põletikku ja lagunemist selle haiguse korral põhjustab
Seda eelkõige suure koormuse tõttu, mis põlveliigesele langeb. Põlveliiges moodustub reieluu ja sääreluu ühinemisest ning nad liigestuvad üksteisega kahe kõhrelise meniski abil. Põlveliigese mehaanilise kaitse ja reie nelipealihase kõõluse ning põlveliigese luuliste struktuuride vahelise hõõrumise vähendamise tagab põlvekeder, mis asub põlveliigese ees reie nelipealihase kõõluses, ning kaitseb liigest. Põlveliigese peamisteks stabiliseerijateks on liigessidemed ja reielihased. Suuremaid liigessidemeid on neli: 1) mediaalne kollateraalside, 2) lateraalne kollateraalside, 3) eesmine ristatiside, 4) tagumine ristatiside. Antud teema valis mulle õpetaja ja arvan,et ka endale on see teema väga oluline,kuna ka minul on põlvetrama ja schlatter. Antud töös püstitatud probleemid: · Millised on sagedasemad põlvetraumad; · Kuidas need tekivad (põhjused), sümptomid; · Kuidas vältida põlvetraumasid? Mida jälgida;
Tuleks arendada vastupidavust ja painduvust. Tähtis vahelduvus ja treeningu lõbusus. 3) Varajane puberteet (11-14a) – Keha kasvab kiiresti (pikkus) -> proportsioonid nihkuvad ->raskuskese nihkub -> staatiline ja dünaamiline töövõime muutuvad. Lihaskond ei arene vastavalt pikkusele. Kordinatsioonihäired disproportsiooni tõttu. 4) Hiline puberteet (t 13-16a; p 14-17a) – Kehaehitus harmoniseerub, lihasmass suureneb. Paraneb koordinatsioon ka suureneb jõud. Liigesed ja liigessidemed jäävad arengus maha ja võivad seetõttu kergesti viga saada. 5) Vanus 20-40: liikumisvaeguse tekkimise oht. Tuleks teha 3x nädalas aeroobses režiimis 45 minutit kestvusharjutusi. 6) Vanus 40-60: Oluline treenida lihaseid vältimaks seljavaevusi ja luudehõrenemist, suurendada südame-veresoonkonna töövõimet. 7) 60 ja vanemad: tähtis liikuda vähemalt 20 minutit päevas, et lihaseid toniseerida. 30. Erinevused organismi funktsioonide muutustes treenitud ja treenimata inimesel.
• närvid võimaldavad kiiret kommunikatsiooni keha kõigi osade vahel. Nii nagu kõikide teiste kudede ja organsüsteemidega, võib pehmete kudede vigastus tekkida trauma, ülekoormuse, haiguse või keemiliste protsesside ehk põletike tagajärjel. Suur hulk funktsioone ja vigastuste põhjusi teeb pehmete kudede vigastused igapäevaseks, mistõttu vastavad vigastused juhtuvad väga sageli ning varieeruvalt paljude inimestega. Pehmete kudede vigastuste klassifikatsioon 1. Liigessidemed/ kõõlused. Vigastuste diferentseerimine viitab stabiilsuse vähenemisele: • väljaväänamine, nikastamine (ingl. k sprain)- stabiilsus ei ole mõjutatud • osaline rebend (ingl. k partial rupture)- kuna osad kiud on rebenenud, siis sellest tulenevalt on tegemist mõningase ebastabiilsusega, kuid osad kiud on endiselt intaktsed (vigastamata), sama ka subluksatsiooni ehk mittetäieliku nihestuse korral • täielik rebend (ingl
annaabi.ee 
