sirutamisel ja keha raskuskeskme muutmisel, siis on abi ravivõimlemisest ja massaazist, lisaks võib kasutada toetavat korsetti. Võimlemises on rõhk asetatud kehatüve lihaste tugevdamisele (kõhu-, paraspinaalsed ja tuharalihased) ning stretching harjutustele. Ülajäseme traumad Kõikidest inimkeha liigestest tekib kõige sagedamini nihestus õlaliigeses. Tavalisimaks tekkemehhanismiks on käe jõuline eemaldamine koos välisrotatsiooniga, mispuhul rebestatakse liigeskapsli eesmine osa. Vigastuse puhul esineb liigese piirkonna deformatsioon (õlanukialune on tühi), valu tekib õlavarre passiivsel eemaldamisel ja välisroteerimisel. Diagnoosi kinnitab röntgenuuring. Nihestus paigaldatakse narkoosis, sellele järgneb patsiendi vanusest sõltuvalt 14 nädala pikkune õlavarre immobiliseerimine kaelasidemega. Samal ajal alustatakse ravikehakultuuriga, mis ei koorma otseselt õlaliigest. Vältimiseks vale õlaliigese teket on immobiliseerimine väga vajalik.
Allise spt- ristivoltid assümeetria, Galeazzi- reite pikuste assümeetria. Milliseid radioloogilisi uuringuid dgn kasutatakse? UH-kuni 3 k.; RÖ- reieluupea, puusanapa omavaheline suhe. Millises vanuses peaks normaalselt luustuma reieluupea? 3 - 4 kuud tüdrukud; 5-6 kuud poisid. Kirjelda puusaliigese arengulise nihestuse ravipõhimõtteid. Mida varem seda parem! Puusaliigese paigaldus – fikseerimine. Liigeskapsli tihenemine toimub sel juhul nn normaalasendis. Nihestuse püsimisel liigese ebastabiilsus süveneb, hilisem ravi komplitseeritud. Normasendi fikseerimine näidustatud lapse esimesel elupoolaastal - puusaliigeste fleksioon 90°, asendi fikseerimine ortopeediliste abivahenditega (Pavliku rihmad; Freika püksid; von Roseni lahas) Ravi kestvus nihestuse korral 3-4 kuud. Ravi ajal jälgimine nädalase intervalliga (UH, RÖ). Ravi on tulemuslik, kui puusanapp
See on oluline alajäseme juures, kus jalgade pikkuse erinevus rohkem kui 1,25 cm võib põhjustada sekundaarset alaseljavalu ning suurem koormus puusaliigesele viib sekundaarse osteoartroosini. • Liigeste jäikus. Peri- (ümber-, lähi-, ümbris-) või intraartikulaarsetest (liigesesisene) põhjustest tingituna võib tekkida liigese liikuvusulatuse piirang. • Periartikulaarsed põhjused on valu, turse, verevalum, vähenenud lihaste funktsioon, liigeskapsli või liigessideme kahjustus. • Intraartikulaarsed põhjused on liigese adhesioon (kokkukasvamine, liitumine), liigespinna kõrvalekalle ning liigne kalluse teke või lahtised liigesstruktuurid intraartikulaarse luumurru korral. • Avaskulaarne nekroos. Kui luu verevarustus on häiritud ning sellest tingituna hävineb luukude, siis liiges, mis on vastava luuga seotud muutub valusaks ja jäigaks. Avaskulaarset nekroosi esineb tavaliselt reieluu kaela, lodiluu, kontsluu (os talus) või
annaabi.ee 
