- kirjeldama EL karistusõiguslikku pädevust enne ja pärast Lissaboni leppe jõustumist – III sammas, koostöö RVÕ iseloomuga. Kõik pidid jõudma kokkuleppele ja pidid olema nõud. Karistusõiguse materiaalõiguslik pädevus – reguleeriti raskeid kuritegusid (kõik oli ühtlustatud), ka liidu finantskuriteod, keskkonna kuriteod hakati direktiivide abil kehtestama. Oluline enne lissaboni. Pärast lissaboni muutus see valdkond liidupoliitika tavaliseks osaks, rohkem pädevusi Elile. Materiaalõigust kehtestatakse endiselt rasked kuriteod, finantskuriteod, ning ka liidupoliitika ellu viimise tagamiseks. Menetlusõiguse ühtlustamist enne lissaboni ei olnud. - andma ülevaadet EL karistusõiguse aktuaalsetest probleemidest ja olulisematest õigusaktidest ning EL kriminaalpoliitikast - tundma EL kriminaalmenetlusõiguse ja õigusalase koostöö aluseid ja põhiprobleeme – miks
invaliidsuskindlustus. Sotsialistide populaarsus siiski ei kahane, leitakse, et peaks siiski olema lubatud ka ametiühingud jne. Saksamaa liberaalid ja sotsialistid suhtuvad teatud põlgusega Bismarcki. Sotsialismivastased seadused tühistatakse 1890, siis Bismarck ka lastakse Wilhelm II poolt lahti riigikantsleri ametilt. 1914 ongi Sotsiaaldemokraatlik partei suurim partei. Bismarcki sisepoliitika ei anna soovitud tulemust. Bismarcki liidupoliitika 1871-1890 Annab Saksamaale väga hea tulemuse. Eesmärgiks on Prantsusmaa välispoliitiline isoleerimine nii, et ta ei leiaks endale liitlasi. Bismarck saab hakkama ka sellega, et saavutada kolmikliit Saksamaa, Austria-Ungari ja Venemaa vahel, tahab seda seepärast et nad ei oleks kuidagi liitlased Prantsusmaaga. Ta ütles ka, et Saksamaa ei soovi muuta riigipiire Euroopas, et on saavutanud oma soovitud piirid. Prantsusmaa seevastu just oli riik, mis tahtis
sellele, et teha Austriast Saksa poliitikale tugi. Vaat´ nüüd tulebki meil tasuda selle arutuse eest. Me lõikame seda, mida külvasime. Vältida seda, mis juhtus, polnud mingitelgi asjaoludel võimalik. Saksa valitsuse süü seisnes selles, et võidujooksus rahu eest lasi ta käest kõige sood-sama momendi sõja alustamiseks. Saksa valitsuse süü seisneb selles, et võidujooksus rahu eest asus ta liidupoliitika teele Austriaga, sidus end selle poliitikaga ja, lõppude lõpuks, sai koalitsiooni ohvriks, mis seadis vastu oma otsustavuse sõjaks, vastu meie meeletule rahu hoidmise unistusele. Kui Viini valitsus oleks siis andnud oma ultimaatumile teise, pehmema vormi, poleks see ikkagi midagi muutnud. Kõige enam, mis oleks võinud juhtuda, oli see, et rahva rahulolematus oleks jalamaid ära pühkinud Viini valitsuse enda. Sest ultimaatumi toon oli laiade rahvamasside silmis
annaabi.ee 
