Jaapani ühiskonna varjatud probleemidest: Burakumin’id: jaapanlased valest linnaosast “Nad on vähemusrühm pigem kutse kui rassi põhjal. Välimuselt on nad alati olnud eristamatud teistest jaapanlastest ning neid on diskrimineeritud sellepärast, et nad on budismi ja shinto usu järgi rituaalselt räpaseks peetavate elukutse pidajate järeltulijad. Näiteks peeti taolisesse alamklassi kuuluvateks lihunikke, hauakaevajaid, laibakäsitlejaid, nahaparkijaid, nahakunstnikke ja muid ametipidajaid kes sattusid kokku surmaga või surnud olenditega” (Kristof 1995). Nende ametite pidajate jaoks oli olemas erinevaid nimetusi, kuid Tokugawa ajastul sai sõnast ’eta’ (mis tähendab ‘räpast massi’) nende inimeste niiöelda ametlik nimetus (Hoang 2011). Teise sama perioodi jooksul diskrimineeritud inimgrupi jaoks võeti kasutusele sõna ’hinin’ (mis tähendab otsetõlkes ’mitte inimene’)
haudade maalingutelt ja reljeefidelt, vähemal määral kirjanduslikest ja halduslikest tekstidest. Kuigi kujutised pärinevad ülemkihtide haudadest, on neil sageli tagaplaanil kujutatud tavaliste inimeste igapäevatoimetusi. Kujutatud on teraviljakasvatust, veinitegemist, karjavalvamist, loomapidamist, jahti ja kalapüüki, samuti käsitöölisi (puuseppi, paadimeistreid, kullasseppi, seppi, pottseppi, köiepunujaid, müürseppi, kiviraidureid, lihunikke, pagareid, õllepruule). Paljud kujutised on hämmastavalt meisterlikud. Palju on kujutatud ka tantsijaid ja muusikuid ning mängu ja meelelahutust. Tunti palju tööriistu. Näha on rõiva- ning ehete- ja kosmeetikamoe muutumist. Kodusest majapidamisest head ettekujutust ei saa. Orjapidamine Rangelt võttes Vana-Egiptuses orjapidamist ei olnud. Inimesi sai küll omada, müüa, pärandada, laenata ja vabaks lasta, kuid neilsamadel inimestel võis olla omand, mida nad ise käsutasid,
mille tagant kostis valitseja hääl. Keisri võim ei olnud algul pärandatav ja ei olnud välja kujunenud ka dünastiat. Iga uue keisri troonile saamise ümber toimus suur võimuvõitlus. Keisriks võis saada iga bütsantlane, tema edukus ei sõltunud mitte tema päritolust vaid tema reaalsest võimekusest. Lihtrahvast põlvnemist ei peetud mingiks takistuseks. Mitmed kõrgele ametikohale saanud mehed isegi uhkustasid oma madala päritoluga. Troonile pääses talupoegi, tallipoisse ja lihunikke, muidugi olid hinnatud ka osavad sõjamehed. Bütsantsi riiki valitsenud keisrid vahetusid väga tihti, neid oli aegade jooksul koguni 107. Paljud said surma võimuvõitluse või paleepöörde käigus. Nad kas mõrvati või sunniviisiliselt pügati mungaks. Bütsantsis toonitati, et üksnes siinsel valitsejal on õigus kanda keisri õiget tiitlit. Kõik teised keisrid olla isehakanud, kelle võimu Bütsants ei tunnista. Bütsantsi diplomaatia kujunes välja juba Justianus I ajal.
annaabi.ee 
