Kui kõneldakse lasteraamatute õpetlikkusest, siis enamasti tavatsetakse positiivses mõttes rõhutada, kui peidetud ja märkamatu see on. Võib-olla on Eno Rauaga pisut teisiti? Tema õpetlikkus on hoopis ootamatult avalik, nii avalik ja loomulik, igast sõnast ja teost siginev, et ei märkagi seda enam õpetlikkuseks pidada. On lihtsalt elu ise, ja see õpetab," (Krusten, 1978:67) Teiste sõnadega öeldult: väikestest lihtsakoelistest aabltsajutukestest kuni keeruka faabulaga fantaasiaküllaste pikkade lugudeni ei hülga autorit pedagoogiline takt. E. Raud oskab kohanduda nii maailma avastavate mudilaste kui ka seiklusi ja mehiseid tegusid himustavate mürsikute huvidele ning arusaamadele, sealjuures silmist laskmata seda, et ühtki lugu ei ole mõtet jutustada ainult loo enese parast. Alati on olemas kaugem eesmärk: silmaringi avardamine, tõe äratundmisele juhtimine,
kuurortides puhkajate lõbustamiseks. 20 sajandi teise aastakümne alguses mängis ainuüksi Saksamaal ligi 20 000 muusikut salongiorkestrites. Tollal hakkas üha enam nende repertuaaris kohta omama tantsumuusika, kuni restoraniorkestrid muutusidki väikesteks tantsuorkestriteks. Tähtsat osa etendavad levimuusikas laulud ja tantsud kergesisulise muusikateatri lavalt, mis 19 sajandil olid pärit peamiselt laulumängudest, farssidest ja muudest lihtsakoelistest teatritükkidest. Siis tuli operett, mis eriti rikkalikult toitis 20 sajandi alguse levimuusikat, ja muusikal, mis vallutas sajandi teise poole. Kui operett ja muusikal on välja kujunenud selgete tunnusjoontega kerge muusika- teatrite žanriks, siis niisugused lavakunsti žanrid n agu v arietee, revüü, kab aree, m usic- hall, estraad ja tsirkus on omavahel põimuvate elementidega segavormid, mille juured ulatuvad kaugele minevikku.
Peamiseks keskuseks oli Tallinn oma „Estonia“ (K. Jugholz ja H. Kompus), Draamateatri ja Töölisteatriga. Lavale toodi operette, oopereid ja ballette. Draamateater pühendas erilist tähelepanu eesti algupärandi lavastamisele ja statsionaaride puudumisele kuni 1939a. Tuntus näitlejad olid L. Reiman, A.Teetsov, R. Tarmo, M. Mölder. Tallinna Töölisteater loodi 1926 ja repertuaar koosnes lihtsakoelistest rahvuslikest tükkidest, lavastusega tegeles P. Põldroos. Tartu „Vanemuine“ ei saanud jalgu alla ja kutselised teatrid Narvas, Pärnus ja Viljandis olid täbaras olukorras. Asjaarmastajate grupid aga tegutsesid just provintsides ja neid toetas Eesti Haridsliit, mis saatis kohtadele oma instruktoerid ja dekoraatoerid, laenutas rekvisiite ja andis välja näitekirjandust.
annaabi.ee 
