Siiski polnud nad ainult mingi "vaestepiibel", jumalasõna esitamine kirjaoskamatule rahvale piltide kaudu. Piltide ja kujudega austati ristiusule tähtsaid isikuid ja sündmusi. Bütsantsist lähtunud õigeusk pidas mitte ainult piltide religioosset sisu, vaid ka pilte endid pühadeks ja imettegevateks objektideks. Läänemaine katoliiklik teoloogia sellist tõlgendust ei soosinud ja eelistas väita, et pilt ise ei ole püha, kuid meenutab pühi asju ja on sellepärast austamisvääriline. Lihtrahvalikus usuelus oli piltide ja kujude pühakspidamine siiski ka Läänes võimalik. Tihti kujutati fantaasiaküllaselt mitmesuguseid kurje jõude ja märke, millele omistati maagilist tähendust. Siiski oleks vale arvata, et kujutavat kunsti loodi ja tarbiti keskajal ainult seoses religiooniga. Kujutava kunsti tähendus oli mitmekesine, sealhulgas ka esteetiline. Näiteks kirjutas üks 12.saj. teoloog, Honorius Autunist, et maalimisel on kolm põhjust: esiteks on see kirjandus
Augustinus (354430). Nimetuse ajaloofilosoofia võttis kasutusele prantsuse filosoof Voltaire (16941778), kes mõistis selle all universaalset ülevaadet inimkultuuri arengust. Ajalugu kui maailmavaimu areng Hegeli arvates on ajaloofilosoofia aineks maailmavaimu arengu seaduspärasused. Kõigi ajalooliste sündmuste ja protsesside substant (alus) on maailmavaim. See maailmavaim ei ole konkreetne isik, ka mitte Jumal lihtrahvalikus tähenduses; pigem on see inimene üleüldse, abstraktne inimene või inimteadvus üleüldse, mis mõtteliselt vastandatakse konkreetsetele inimestele. Selline vastandamine saab olla vaid mõtteline, sest tegelikult "vaim ei hõlju ajaloo kohal nagu vete kohal, vaid tegutseb ajaloos ja on ajaloo liikumapanija". Kogu Hegeli ajaloofilosoofiat läbib mõte ajaloo mõistuspärasusest. Ajaloofilosoofia pole
Siiski polnud nad ainult mingi "vaestepiibel", jumalasõna esitamine kirjaoskamatule rahvale piltide kaudu. Piltide ja kujudega austati ristiusule tähtsaid isikuid ja sündmusi. Bütsantsist lähtunud õigeusk pidas mitte ainult piltide religioosset sisu, vaid ka pilte endid pühadeks ja imettegevateks objektideks. Läänemaine katoliiklik teoloogia sellist tõlgendust ei soosinud ja eelistas väita, et pilt ise ei ole püha, kuid meenutab pühi asju ja on sellepärast austamisvääriline. Lihtrahvalikus usuelus oli piltide ja kujude pühakspidamine siiski ka Läänes võimalik. Tihti kujutati fantaasiaküllaselt mitmesuguseid kurje jõude ja märke, millele omistati maagilist tähendust. Siiski oleks vale arvata, et kujutavat kunsti loodi ja tarbiti keskajal ainult seoses religiooniga. Kujutava kunsti tähendus oli mitmekesine, sealhulgas ka esteetiline. Näiteks kirjutas üks 12.saj. teoloog, Honorius Autunist, et maalimisel on kolm põhjust: esiteks on
annaabi.ee 
