KONJUNKTIV II Konjunktiv on tingiv, kaudne kõneviis. Seda kasutatakse rääkimisel, kui ei väideta midagi otseselt, kindlalt, vaid kui tahetakse väljendada midagi võimalikku või ebareaalset. Konjunktiv II für Gegenwart tingiv kõneviis olevikus Väljendab ebareaalseid tingimusi või võimalusi. Konjunktiv II see on tingiv kõneviis, ehk siis oleKS, tuleKS, tahaKS jne. Konjunktiv II moodustatakse PRÄTERITUMIST (lihtminevikust): Präteritumi vormile lisada TÄPID (kui võimalik) JA E lõppu (kui e-d lõpus juba pole) Präsens Prät. Perfekt haben hatte (hat) gehabt Präteritum = hatte Konjunktivis tuleb UMLAUT (täpid peale) ehk siis HÄTTE PÖÖRAMINE, kui sõna on Konjunktivis: ich E wir -EN du EST ihr (E)T er E sie -EN Ich hatte ich hätte Du hattest Du hättest Er hatte er hätte usw. sein war ist gewesen sein WAR gewesen War = Konjunktiv WÄRE
Tingiv kõneviis (Konjunktiv) "ks -ks" Wenn das Wetter gut wäre, würde ich gern ins Freie fahren. Kui ilm oleks ilus, sõidaksin ma meeledi loodusesse. Warum hast du nicht telefoniert? Ich hätte dich gern abgeholt. Miks sa ei helistanud. Ma oleksin sulle meeleldi vastu tulnud. Oleviku ja tuleviku jaoks kasutatakse tingivat kõneviisi (Konjunktiv) vorme, mida moo- dustatakse lihtminevikust (Imperfekt). See vorm väljendab täitumatut soovi ja ebareaalset tingimust. Es lebe unsere Freundschaft. Elagu meie sõprus. Oleviku (Präsens) vormidest moodustatud tingiv kõneviis väljendab seevastu teostatavat, reaalset tingimust Präsens (teostatav) Imperfekt (ebareaalne, teostamatu) ich lebe wir leben ich lebte wir lebten du lebest ihr lebet du lebtest ihr lebtet
• 1891 tagasi Genfi, õpetas palju, kõige rohkem võrdlevat indoeuropeistikat. • On tunda, et noorgrammatilisus hakkas ärritama. Pidas ka kursuse keelegeograafiast, mis tol ajal oli suurmood prantsuskeelses lingvistikas. Strukturalismi põhitõed: • Keel on autonoomne märgisüsteem (võrdlus malega), üksikfakti tuleb alati uurida süsteemi kui terviku seisukohast. (nt me ei saa uurimust kirjutada lihtminevikust, kui me ei tea midagi olevikust, minevikust, täisminevikust) • Keeleteaduse tuum on sünkrooniline(keeleajalugu arvestamata) keele uurimine, diakroonilised argumendid ei ole sünkroonilises uurimuses vastuvõetavad. • Keel on sotsiaalne nähtus. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keel on struktuur, kõne selle väljendus. • Keele struktuuris on süntagmaatilised (assotsiatiivsed) ja paradigmaatilised suhted.
annaabi.ee 
