Egiptuse skulptuur: Iseloomustab väga hea anatoomne tundmine, väga suur üldistamisjõud, suur monumentaalsus pisiasjadele tähelepanu EI pöörata. Kujud ei ole ringiratast vaadeldavad. Vaaraoid kujutavad skulptuurid on jäigad (liikumatud), sirged, vasak jalg pool sammu eespool, aga käed on rusikas ja tihedalt vastu külge surutud (või vasak käsi rinnal). Näos üleolev mulje, pilk suunatud kaugusesse. Jalad ja käed ei olnud kivist eemaldatud (ühes tükis). Nt: "kirjutaja" lihtinimesest skulptuur või Nofrete (iluideaal). Suur osa skulptuuridest võisid olla värvilised. Palju kasutati tasapinnalist reljeefi, kui kivi sisse raiuti kontuurjooned ning need värviti pruunikaks- mustaks. Egiptuse poos: pea profiilis, silm otse, õlad otse, jalad profiilis. Maalikunst dekoratiivne, kasutati palju ilusaid värve. Tähtsamad tegelased maaliti suuremalt. Kujutati vaarao igapäevast elu. Kunstis olid olulised seinakaunistused, kaunistuselementideks reljeefide kõrval hieroglüüfid.
väidetatakse millegi kohta. Subjekt on see, mille kohta midagi väidetakse näiteks: munad on mädad. Vormiliselt eristatakse üld- ja osaotsustusi, sisuliselt seletavaid ja avardavaid otsustusi. Platon Filosoof erineb Jumalatest/tarkadest selle poolest, et Jumalad on juba targad ning nad ei pea enam selle poole püüdlema. Filosoofidel aga see omadus täies mahus puudub ning seega nad püüdlevad selle poole. Filosoof erineb lihtinimesest/võhikust aga selle poolest, et ta püüdleb tarkuse poole, võhik aga isegi ei püüdle, sest ta arvab, et teab elust juba kõike , kuigi tegelikult ei tea. Mina mõistan seda nii, et filosoof on alati keegi, kes on jumala ja lihtinimese vahepeal. Seda seetõttu kuna jumalad on juba targad ja nad ei püüdle enam tarkuse poole. Lihtinimese arvates on ta juba piisavalt tark ja ei ole vaja rohkem õppida. Filosoof on ainus, kes leiab et pole veel piisavalt tark ja on veel arenemis ruumi.
alates 8. sajandist tavaliselt küsimuste ja vastuste vormis. Tuntumad katekismused on lastele mõeldud Martin Lutheri (14831546) "Väike katekismus" ja vaimulike kirjutatud "Suur katekismus". katrään nelikstroof, neljarealine salm. Katrään on valdav 19. sajandi lõpu eesti luules: Juhan Liivi (18641913), Anna Haava (18641957), Karl Eduard Söödi (18621950) jt loomingus. Vt ka stroof. kelmiromaan keskajal levinud seiklusromaan, mis kujutab kelmi (leidliku ja osava lihtinimesest kangelase) elu ning annab selle kaudu satiirilise või kriitilise pildi ühiskonnast. Esimene kelmiromaan on anonüümne "Tormese Lazarillo elukäik" (1554), kelmiromaani paroodia on Thomas Manni (1875 1955) "Seikleja Felix Krulli pihtimused". Vt ka romaan. kenitlev stiil keelekasutus, milles kuhjatakse vastuolulisi kujundeid, jõudes tahtmatult koomilise tulemuseni. Näiteks: Meie hinge vari on nagu silmade peegel, mille põhja ei näe. (Õpilaskirjandist.)
annaabi.ee 
