teadmine, et inimeste suur tarbimisvajadus on see, mis meie planeeti hävitab, ning mitte ainult selles valdkonnas. Kui minu põhimõte on see, et ma ei tarbi igapäevaselt liha, kuna see on keskkonnale kahjulik ja suurendab minu kekkonnaalast jalajälge, siis näevad seda ka teised inimesed minu ümber, ning see võib olla vajalik lüke neile, et ka nemad hakkaksid niimoodi toimima. Kuid siiski, veganiks ei soovi ma minna ning ilmselt mitte kunagi. Vähendan küll lihatarbimist ning suurendan köögiviljade ja puuviljade osa oma toidusedelis, kuid veganiks ei hakka ma kunagi. Seda sellepärast, et usun et inimene on segatoiduline ja meie kehade normaalseks funktsioneerimiseks on tarvis aineid, mida ainult taimsest toidust kätte ei saa. Minu arust väga oluline aspekt on ka see, et taimede kasvatamiseks kulub oluliselt vähem ressursse kui kulub veiste kasvatamiseks. Ilmselt sama on ka teiste loomade puhul.
suured. Sealiha toodetakse ekspordiks vähestes riikides (Holland, Belgia, Taani) ja suur osa liha impordil on vähestel riikidel (Saksamaa, Jaapan). SEALIHA TARBIMINE JA TOOTMINE EESTIS 1980ndatel ulatus sigade arv Eestis miljonini. Käesoleval aastal Eestis sigu umbes 360 000. Toormenappuse tõttu impordivad meie suurimad lihatööstused nii värsket kui külmutatud liha. Suuremad lihatööstused omavad ka oma seafarme. Reaalselt (arvestades optimaalset lihatarbimist Eestis) pidada ligikaudu 600 000 siga ehk poole võrra rohkem. Seakasvatus on jätkuvalt piimatööstuse kõrvalt tähtsuselt teine loomakasvatusharu. *Sealiha osatähtsus Eesti lihatootmises on rohkem kui 50%. Kuna Eestis on avatud majandus, põhjustab meile probleeme hindade kiire muutumine maailmaturul. Me ei saa hinna langust muuta. Prognoosi kohaselt jäävad tulevikus püsima seakasvatused, kus on vähemalt 1000 siga. *Kõige rohkem seakarju on Eestis Lääne-Virumaal!!!
toiduaine prestiizi. Et jahis osalesid enamasti üksnes mehed, kujunes liha ka sotsiaalse staatuse sümbolina oluliseks ka soosuhetes. Nii muutus liha rikkuse sümboliks ja seda hakati pidama oluliseks tervislikus toitumises. Seepärast on liha tänini inimese toidus kõrgel kohal. Suurema osa ajaloost on inimeste peatoiduse moodustanud taimed. Veel keskajal söödi liha suhteliselt harva ning liha oli külluses vaid ülikuperedes ja kuningakodades. Kõrgklassiski piirasid lihatarbimist luksusevastased reeglid, sealhulgas usulised paastud. Nii oli lihasöömine keelatud kevadisel paastuajal ja reedeti. Kui tööstusrevolutsiooni ajal hakkas Euroopas üldine elatustase tõusma, algas intensiivpõllumajanduse ühe haruna ka massiline lihatootmine. Oluliselt odavdasid liha tavatarbija jaoks sügavkülmutamine ja kaugtransport. Tänapäeval tarbitakse tööstusriikides liha palju sagedamini kui vanasti ning lihasöömine isegi kolm kord päevas ei ole enam haruldane.
annaabi.ee 
