Silmlaste keha on paljas ja angerjalaadse kujuga. Angerjalaadse kehaga silmud on esimeste ürgsete, veel ilma tõeliste lõugadeta kalalaadsete loomade viimased säilinud sugulased. Toes on silmastel kõhrene ja sidekoeline, luukude puudub. Neid iseloomustab omapärane segu vanapärastest ning samas tugevat spetsialiseerumist näitavatest tunnustest. Neil on sarvainest hambad, limane soomusteta nahk; ; neil pole paarisuimi ega eristunud samauime; lihaselisi lõpuskotte toetavad väljaspool lõpuseid paiknevad lõpusekaared ning ninamiku ülapoole keskosas avaneb paaritu ninasõõrme kaudu suur haiste-hüpofüüsikott. Suu on neil imilehtrina, mida toetab sõõrjas kõhr. Võimas toesega keel talitleb oherdi või pumbakolvina. [1, 2, 7] Üldiselt elavad silmulised mage- kui merevees, sigivad ainult magevees. Areng toimub moondega. Vastsejärgus enne metamorfoosi, pole silmudel ümmargust imisuud, hambaid ega silmi ja ka uimed on vähe arenenud
söötmis-pidamistingimuste suhtes. Neid võib edukalt pidada nii karjamaal kui ka betoonpõrandal.Sigu aretatakse puhtalt ning kasutatakse edukalt ka mitmete teiste tõugudega ristamiseks.Hämpsiri sead on omapärase värvusega: musta keret läbib valge vööt, mis kulgeb turjalt esijäsemetele. Standardi kohaselt ei tohi valge värvus levida kere tagaosale. Hampsiri sead on suure kasvuintensiivsusega, kasutavad efektiivselt sööta, tapmisel annavad pikki lihaselisi, õhukese pekiga rümpasid. Sigadel on hästi arenenud selja pikim lihas ja eriti lopsakad on singid. Rümba kvaliteet on hampsiritel üks paremaid ameerika tõugude seas. Eesti suure valge seatõu aretus algas 1914. aastal. Tõug on kõige arvukam Eestis läbi aastakümnete, kuid viimaste aastate ristandsigade arvu suurenemine vähendas nende osatähtsust. Tõugu on parandatud importaretusmaterjaliga (tõusead, sperma) Suurbritanniast, Rootsist, Norrast ja Soomest
kohanemisega söötmis-pidamistingimuste suhtes. Neid võib edukalt pidada nii karjamaal kui ka betoonpõrandal.Sigu aretatakse puhtalt ning kasutatakse edukalt ka mitmete teiste tõugudega ristamiseks.Hämpširi sead on omapärase värvusega: musta keret läbib valge vööt, mis kulgeb turjalt esijäsemetele. Standardi kohaselt ei tohi valge värvus levida kere tagaosale. Hampširi sead on suure kasvuintensiivsusega, kasutavad efektiivselt sööta, tapmisel annavad pikki lihaselisi, õhukese pekiga rümpasid. Sigadel on hästi arenenud selja pikim lihas ja eriti lopsakad on singid. Rümba kvaliteet on hampširitel üks paremaid ameerika tõugude seas. Eesti suure valge seatõu aretus algas 1914. aastal. Tõug on kõige arvukam Eestis läbi aastakümnete, kuid viimaste aastate ristandsigade arvu suurenemine vähendas nende osatähtsust. Tõugu on parandatud importaretusmaterjaliga (tõusead, sperma) Suurbritanniast, Rootsist, Norrast ja Soomest
Praegu on tõug Ameerika Ühendriikides levinud kõigis osariikides ja on arvukuselt 3. köhal. Hämpsireid aretatakse puhtalt ning käsutatakse väga edukalt ka mitmete teiste tõugudega ristamiseks. Hämpsiri sead on omapärase värvusega: musta keret läbib valge vööt, mis kulgeb turjalt esijäsemetele. Standardi kohaselt ei tohi valge värvus levida kere tagaosale. Hämpsiri sead on suure kasvuintensiivsusega, käsutavad efektiivselt sööta, tapmisel annavad pikki lihaselisi, õhukese pekiga lihakehasid. Sigadel on hästi arenenud selja pikim lihas ja eriti lopsakad on singid. Lihakeha kvaliteet on hämpsiritel üks paremaid ameerika tõugude seas. Hämpsiri tõug kujunes välja Ameerika väikestes farmides ja et farmeritel puudus alguses kindel aretusprogramm, siis ei saavutatud pikka aega vajalikku edu. Tõug hakkas massiliselt levima 20. sajandi 40.-60. aastatel, kui Ameerikas hakati tegema tõugudega võrdluskatseid ja heade
annaabi.ee 
