oluliselt ei saa. Astelpaju vilju, mahla, lehti, koort ja seemnetestsaadud õli on ravivahendina tarvitatud iidsetest aegadest. Astelpaju (Hippopha÷ rhamnoides) on kuni 6 m kõrgune 2-7 cm pikkuste tugevate asteldega põõsas või puu, mille lihakad luuviljad on värvuselt kollased kuni oranzpunased. Põõsad on dekoratiivsed, kannavad rikkalikult väärtuslikke marju. Vana-Kreekas lisati hobuste söödale astelpaju võrseid hobused võtsid kiiresti kaalus juurde, nad muutusid lihaseliseks ja nende karv hakkas läikima. Sellest ka astelpaju ladinakeelne nimetus: Hippophae rhamnoides L. hobuseläigeldaja (lad hippos hobune, phaos läikima). Siberis kutsutakse astelpaju hellitavalt siberi ananassiks. Astelpaju sisaldab palju mitmesuguseid mikrotoitaineid, eriti palju aga organismi antioksüdantse süsteemi komponente. Astelpajumarjad on esimese viie toiduaine hulgas nii karoteeni- kui ka askorbiinhappe- (C-vitamiini) ja E-vitamiini sisalduse poolest
talvekarvast vaid pisut lühem ja hõredam. Noortel saarmastel on kattekarv peenema ja pehmema ohkega, aluskarv hõredam (Laanetu, Veenpere, 1971). Pea on saarmal veelise eluviisi tõttu lame, kere on silinderjas, jalad lühikesed, saba tugev ning kerepoolsest osast märgatavalt jämedam kui tipust. Kõrvad ning ninaavad on sukeldumisel suletavad (Vulla, 2008). Koon lühike ja lai. Kõrvalestad väikesed. Pea läheb sujuvalt üle pikaks lihaseliseks kaelaks, mis saagi haaramisel tähtsat osa etendab.Jäsemed on viievarbalised, lühikesed kuid tugevad, varustatud hästiarenenud ujulestadega. Tallapäkad paljad. Sellest tingitult on jalg iseloomulikult lai ja kaldamudal või liival selgesti eristatav. Esijala jälje laius on 65 mm, pikkus 55 mm, tagajala jäljel vastavalt 85 mm ja 60 mm. Saba on tüvepoolses osas jäme, kõhu-selja suunas lamendunud, tugeva lihastikuga ja üleni kaetud karvadega (Laanetu, Veenpere, 1971). 1.3
samblikke ja seeni. Üksikud liigid on parasiidid. Vee-eluliste tigude seas on levinud mitmekesised toitumisstrateegiad: leidub herbivoore, kiskjaid, detritofaage (mudas elavad), raipesööjaid ja mõningaid filtreerijaid, kellel hõõrel puudub või on redutseerunud. Veeteod võivad kividelt kraapida vetikaid. Ökol. roll: lagundajad, teistele loomadele toiduks Tigude asümmeetriline keha eristub sisusekotiks ja lihaseliseks jalaks. Jala eesosas on pea, mis kannab jätketel asuvaid meeleelundeid ja suuava. Peas olev peaaju koosneb liitunud närvitänkudest. Tigude iseärasuseks on koja esinemine ja torsioon: protsess, mille käigus on keha keerdunud kuni 180 kraadi, mistõttu on tigudel välja kujunenud unikaalne organite paigutus ja pärak on nihkunud pea kohale. Torsiooni tõttu on parema kehapoole elundid redutseerunud - tigude keha on asümmeetriline ja paarilistest
annaabi.ee 
