A. Eritatavad ained jäävad taime. Selliselt talitlevateks erituskudedeks on lülilised ja lülitud piimasooned, osa idioblaste, mitmesugused mahutid ja käigud. Lülilised piimasooned on pikad torujad kanalid, mis tekivad sarnaselt trahheedele või sõeltorudele: rakud liituvad otstest ja otsmised rakukestad hävivad. Kui piimasoonte vahel esinevad anastomoosid ehk ühendused, moodustub kanalite võrgustik. See on iseloomulik näiteks korvõieliste alamsugukonnale keelõielised (Liguliflorae, joonis) ja magunatele (Papaver). Anastomoosideta piimasooni esineb näiteks perekondades kassitapp (Convolvulus), lauk (Allium) ja vereurmarohi (Chelidonium). Lülitute piimasoonte rakud ei liitu, vaid iga piimasoon koosneb pikast, torujast rakust. Selliseid rakke ei tarvitse ühes taimes olla palju (5-6), kuid raku pikkus võib ulatuda viie meetrini. Harunevad lülitud piimasooned on perekondades
Alamsugukond putkõielised- Tubiflorae. Õied peamiselt putkõied, vahel on üksnes servmised ebakeel- või lehterõied. Siia kuuluvad perekond päevalill (harilik päevalill, mugulapäevalill ehk maapirn), puju (ussipuju, koirohi, meripuju), jumikas (rukkilill), ja ohakas (põldohakas). Alamsugukonna teistest perekondadest on laialt levinud järgmised liigid: valge karikakar, harilik härjasilm, harilik soolikarohi ja aedvaak. Alamsugukond keelõielised- Liguliflorae. Keelõitega. Vegetatiivsetes elundites esinevad alati lülilised piimasooned. Siia kuuluvad perekond võilill (harilik võilill, koksagõss), piimohakas (põld-piimohakas). Täidisõielisus Aianduslikult on väga levinud täidisõielised taimed. Nendel on suurenenud kroonlehtede arv. Kroonlehtede arv võib suureneda kahel viisil. Bioloogiliselt parem on esimene võimalus - kroonlehtede arv suureneb kas ringide arvu mitmekordistumisel või nende arvu kasvu tõttu spiraalil või
keelõielised. Alamsugukond putkõielised- Tubiflorae. Õied peamiselt putkõied, vahel on üksnes servmised ebakeel- või lehterõied. Siia kuuluvad perekond päevalill (harilik päevalill, mugulapäevalill ehk maapirn), puju (ussipuju, koirohi, meripuju), jumikas (rukkilill), ja ohakas (põldohakas). Alamsugukonna teistest perekondadest on laialt levinud järgmised liigid: valge karikakar, harilik härjasilm, harilik soolikarohi ja aedvaak. Alamsugukond keelõielised- Liguliflorae. Keelõitega. Vegetatiivsetes elundites esinevad alati lülilised piimasooned. Siia kuuluvad perekond võilill (harilik võilill, koksagõss), piimohakas (põld-piimohakas). Täidisõielisus Aianduslikult on väga levinud täidisõielised taimed. Nendel on suurenenud kroonlehtede arv. Kroonlehtede arv võib suureneda kahel viisil. Bioloogiliselt parem on esimene võimalus - kroonlehtede arv suureneb kas ringide
keelõielised. Alamsugukond putkõielised- Tubiflorae. Õied peamiselt putkõied, vahel on üksnes servmised ebakeel- või lehterõied. Siia kuuluvad perekond päevalill (harilik päevalill, mugulapäevalill ehk maapirn), puju (ussipuju, koirohi, meripuju), jumikas (rukkilill), ja ohakas (põldohakas). Alamsugukonna teistest perekondadest on laialt levinud järgmised liigid: valge karikakar, harilik härjasilm, harilik soolikarohi ja aedvaak. Alamsugukond keelõielised- Liguliflorae. Keelõitega. Vegetatiivsetes elundites esinevad alati lülilised piimasooned. Siia kuuluvad perekond võilill (harilik võilill, koksagõss), piimohakas (põld-piimohakas). Täidisõielisus Aianduslikult on väga levinud täidisõielised taimed. Nendel on suurenenud kroonlehtede arv. Kroonlehtede arv võib suureneda kahel viisil. Bioloogiliselt parem on esimene võimalus - kroonlehtede arv suureneb kas ringide
annaabi.ee 
