Kuid juba miski mus kaandus, miski mus tardus ja suri, tundsin end kivist kastis (1:106). Kõik kaugeneb ja unub, - ka see, mis kord meis helises ja voogas (1:132). On siiski üks, mis iialgi ei sure (1:132). See sfinks, mis hinge süües aina lisa küsib, on Mure (1:132). Ei kummardunud pea, vaid saatust trotsis. Ei murdnud lootusetus selle meelt, kes ennastunustavalt tõde otsis (1:160). Ta sirget käiku käis veel pimesigi (1:160). Kui juhtub vast, et vihmades ja vilus poolvargsi liginema kipub tusk, su väike naeratus kõik kortsud silub ning jälle headusesse kasvab usk (1:176). Kustumatuks jääb mu suule viimne suudlus panti, ka veel siis, kui juba tuulde kõik me saatus kanti (1:142). Ei raskemat ma koormat eales kandnud (1:188)... Ma kandsin mulda ihu oma ihust (1:188). Sind enda lähedale igatsesin, ma ise teel olin sinu jälgedes (1:188). Ma vaimun kõnni kaema paiku noid, ma miis, kel joba lagipää puulhõrre, kel elutraavli joba kaunis loid (2:71).
igahommikust antifoonilist duetti, ikka isaslind enne ja siis emand, aga mõnikord ka vastupidi. Keeran lülitit ja hoian hinge kinni. Linnud ei ole kuulnud mu tulekut, nende hääles ei ole hoiatavat ohunooti. Nad on minust vahest mõnekümne meetri kaugusel. See on omamoodi vapustav. Mäletan oma esimesest lennukisõidust hetke, mil lennuk pilvedesse sööstis. Lindude elu ja hääled meenutavad mulle sageli pilvi taevalaotuses alati lootusetult kauged ja kättesaamatud ja kui hakkad neile liginema, siis näib, et nad kaugenevad sust veelgi enam. Ja nüüd see vägev pidulik pasundamine siinsamas. Ja missugused kajad turbaauke poolkaares ümbritsevalt metsamüürilt! Need ulatuvad kaugele üle raba ja valguvad laiali ümberkaudsetesse metsadesse. See on nagu igahommikune rituaal, veel midagi enamat kui lindudesse kodeeritud sund maailmale teada anda, et mõned mudased turbaaugud koos ei tea kui suure maalarakaga ses metsakolkas kuuluvad nüüd nendele
toimuvad ühes taustsüsteemis ühel ja samal hetkel, ei tarvitse nad mõne teise kehaga seotud taustsüsteemis olla samaaegsed. Niisamuti ei kulge aeg kõigis taustsüsteemides ühesuguselt. 1905. aastal tutvustas ta maailmale oma spetsiaalset tõenäosusteooriat, kus väitis, et valguskiirus on alati konstantne, sõltumata sellest, kui kiiresti vaatleja ise liigub, kuid aja kulg paistab aeglustuvat, kui vaatleja enda liikumiskiirus hakkab liginema valguse kiirusele Oma teooriaga suutis Einstein kummutada maailmas alates Newtoni ja Galileo ajast eksisteerinud teooriad universumi seaduste kohta. Einsteini kuulus valem E=mc2, kus ta seadis sõltuvusse massi ja energia (energia võrdub mass korda valguse kiirus ruudus), rajas tegelikult aatomiteooria. Albert Einstein rääkis oma relatiivsusteooriast. Keegi tõusis püsti ja väitis:
» «Palun!» «Mis see kõik teisse puutub?» Ülemdiakoni kahvatu nägu muutus punaseks nagu noore tütarlapse pale. Algul ta vaikis, siis aga vastas ta ilmse kohmetusega: «Kuulge, meister Pierre Gringoire. Nagu ma näen, pole te veel hukka läinud. Ma tunnen teie vastu huvi ja tahan teile head. Kuid vähemgi figinemine sellele deemonlikule mustlastüdrukule muudab teid saatana orjaks. Te teate, et ihu on see, mis hinge hukka saadab. Häda teile, kui te sellele naisele peaksite liginema! See on kõik.» «Ma korra katsusin,» ütles Gringoire kõrvatagust sügades. «See oli esimesel päeval, kui ma sain kõrvetada.» «Ja teil oli niipalju häbematust, meister Pierre?» Preestri nägu muutus süngemaks. «Teine kord,» jätkas poeet naeratades, «vaatasin ma enne magamaheitmist võtmeaugust ja nägin kõige kaunimat naist särgiväel, kui ta paljaste jalgade all voodi kägises.» «Kasi kus kurat!» kisendas preester hirmsa pilguga talle otsa vaadates, ja hämmastunud
neid kogu aeg seal ja ka oma orgiad peame seal.» «Mis on orgiad?» «Ma ei tea. Aga röövlid peavad alati orgiaid ja muidugi peame ka meie neid korraldama. Tule, Huck, oleme siin küllalt kaua olnud. Aeg on juba hiline, arvan. Pealegi olen näljane. Me sööme ja suitsetame, kui paadis oleme.» Nad jõudsid peagi parkmullapuupõõsasse, vaatasid ettevaatlikult välja, leidsid käida tühja olevat ja istusid veidi a ja pärast juba süües ja suitsetades paadis. Kui päike hakkas horisondile liginema, tõukasid nad paadi kaldalt lahti ja asusid teele. Tom sõudis läbi õhtuvideviku piki kallast üles, lobisedes lõbusalt Huckiga, ja nad maabusid varsti pärast pimeduse tulekut. 200 «Nüüd, Huck,» ütles Tom, «peidame raha lese puukuuri lakka. Hommikul tulen sinna, loeme ja jagame ta ära, ja siis otsime talle metsas koha, kus teda keegi ei leia. Jää sa rahulikult siia valvama, ma jooksen ja toon Benny Taylori väikese vankri. Mul ei lähe minutitki aega.»
annaabi.ee 
