Rindele suudeti saata umbes 2200 meest, lisaks 14000 kaitseliitlast, vähem kui pooled neist püsside ja varustusega ning ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti[5], sealhulgas Tartu. Eestit toetasid iseseisvuspüüdlustes ja võitluses Nõukogude Venemaaga välisriigid, 20. novembril avaldas Suurbritannia välisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas sõjalist abi. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Liepajast Suurbitannia sõjalaevastik admiral sir Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergeristleja "Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Briti laevastik kaitses Eesti rannikut kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil
madalam 19 kohaga kalahall. Eelnesid Tartu turuhoone projekteerimisele avalik ja kinnine arhitektuurikonkurss. Kuna sobivat projekti ei leitud, siis anti linnaarhitektile V. Tippelile ülesandeks koostada projekt. Selle koostamisel osalesid ka linnainsener V. Onton ja insener N. Oll. Lõplik asukoht määrati arhitekt K. Bölau ettepanekul. Linnapea Aleksander Tõnisson ja linnaarhitekt V. Tippel käisid tutvumas turuhoonetega Soomes ja Lätis ning leidsid sobivama eeskuju Liepajast, Lätist. Uus turuhoone avas uksed 1938. aasta 3 jaanuari varahommikul. Lihahall on jaotatud 4 müügisektoriks, neile lisanduvad müügikohad piki saali seinu, mis eenduvad hoone põhiosast ja on 3,4 m kõrged. Hoone on rajatud vaiadele , selleks kasutati 1100 palki, ja raudbetoonplaadile. Lihahall on kaetud terrasiitkrohviga ja seda kaunistavad toskaana poolsambad kõigist neljast küljest, simsid ja karniis. Kõrge saaliga ühekorruseline terrasiitkrohvi ja toskaana
seetõttu tagasi pöördus. Ning tolleaegse pea- ja sõjaministri Konstantin Pärsi soovil sõitis Laidoner 8. detsembri hilisõhtul aurikul ..Lood'' Tallinnast välja kadunud inglasi otsima. Ta sõitis esialgu Osmussaarele, kus eesti lootsid sammuti lubatud inglasi ootasid. Siit jätkas ta koos lootsidega teekonda jäälöhkujal ,,Reval'', jõudis 11. detsembril Liepajasse ning leidiski siit otsitavad eest. Samal õhtul sõideti Liepajast välja ja jõuti 12. detsembri pealelõunal Tallinna. Kaks päeva hiljem 14. detsembril määrati ta Operatiivstaabi ülemaks, 23. detsembrist aga sõjavägede ülemjuhatajaks. Polkovnik J. Laidoner viis Eesti sõjaväe 1919.aasta alul vastupealetungile ja ülendati peale Narva tagasivallutamist 20. jaanuaril kindralmajoriks. Pärast Vabadussõja lõppu ülendati ta 21. märtsil 1920 esimene eesti vabariigi kindralina kindralleitnandiks
23.dets loodi ülemjuhataja ametikoht ning kogu sõjategevuse koordineerimine koondus staabiülema J. Laidoneri kätte ja Jaan Soots oli ka staabiülem. Siitpeale hakkas tegevus minema sihiliseks. Välisabi: Suurbritannia, Soome, Skandinaavia. Eestit toetasid iseseisvuspüüdlustes ja võitluses Nõukogude Venemaaga välisriigid, 20. novembril avaldas Suurbritannia asevälisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas sõjalist abi. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Liepajast Suurbritannia sõjalaevastik, demostreerides esimese riigina, et nad ei ole enamlaste ees üksi. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Briti laevastik kaitses Eesti rannikut kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil lahkus Läänemerelt. Soomest saadi 1918 nii relvi kui ka rahalist laenu, kuid sõjaväeosasid ei saadetud. Seepeale
annaabi.ee 
