Rohkesti on andmeid laulmisest mõisas teol, tööle minnes või töölt tulles, ka üheskoos öömajapidamisel. * Suured laulupaigad olid ka pulmad, kus iga kombejärk nõudis oma saatelaulu ja kus peigmehe- ning pruudipoolsed kaasitajad püüdsid üksteist üle trumbata. * Endastmõistetavalt lauldi talgutel. * Palju lauldi kiigel, enamasti kiikudes, millele maasolijadki kaasa aitasid. (Liegajus on eeslaulja rea viimase silbi kaasalaulmine koori poolt) * Laule kasutati ka tantsude saateks. Mängude hulka loeme ka ringmängulaule. * Laulud on ka teekäigul ajaviiteks. * Tüüpiline üksilaul on karjaste helletamine. * Kindla otstarbega üksilaul on hällilaul või äiutus. * Kadunud omakse või sõbra surma puhul lauldi itke. Needki on üksilaulud, kus laulja leinameeleolusid väljendades ühtlasi heietab mälestusi kadunust. Ühtlasi on see leinaja kõnelus kadunuga.
laulustiil on omane peaaegu kõigile läänemeresoome rahvastele ning tekkis arvatavasti u 2000 aastat tagasi Soome lahte ümbritsenud hõimudel. Seetõttu esineb regilauludes arhailist mõtteviisi, vanaaegseid pikki sõnavorme ja omapärast helikeelt. Regilaule lauldi tihtipeale ilma saateta. Üsna tavaline oli, et eeslaulja ja koor laulsid vaheldumisi. Koor ühines eeslauljaga seitsmendal silbil (viimasel värsijalal), samuti eeslaulja kooriga seda nähtust nimetatakse liegajus. Selline laulujärje ettehaaramine võimaldas kergemini õiget tooni ja rütmi tabada, et laulu katkematult jätkata. Koor sai kaasa laulda ka sõnu teadmata. Värsirea kordamise ajal ei tarvitsenud eeslaulja kaasa laulda, sel ajal sai ta meelde tuletada või välja mõelda järgmist värssi. Laulmine oli oluline mitmete maagiliste toimingute juures, sest lauldud sõnadele omistati teistsugust mõju, kui kõneldud sõnadele. Laulmine võimaldas teksti valjusti,
Erinevaid laulutekste lauldi ühes piirkonnas sageli ühe ja sama viisiga, mida nimetatakse rühmaviisiks. Piirkonnas võis olla mitu rühmaviisi, näiteks uuem ja vanem, tavandilaulude ja lüüriliste laulude viis. Regilaule lauldi ilma saateta. Üsna tavaline oli, et eeslaulja ja koor laulsid vaheldumisi. Koor ühines eeslauljaga seitsmendal silbil (viimasel värsijalal), samuti eeslaulja kooriga seda nähtust nimetatakse liegajus (vt näidet "Mul on väike vellekene"). Selline laulujärje ettehaaramine võimaldas kergemini õiget tooni ja rütmi tabada, et laulu katkematult jätkata. Koor sai kaasa laulda ka sõnu teadmata. Värsirea kordamise ajal ei tarvitsenud eeslaulja kaasa laulda, sel ajal sai ta meelde tuletada või välja mõelda järgmist värssi. Laule võis esitada ka kaks koori üks laulis värssi, teine kordas. Põhja-Eestis on kohati kiikedel lauldud kahes kooris: ühes kiige otsas
annaabi.ee 
