Keemilised omadused: · Elektronegatiivsus Paulingu järgi: 0,98 · Oksiidi tüüp: tugevaluseline · Ühendid: Fluoriidid: LiF Kloriidid: LiCl · H2O, LiCl Bromiidid: LiBr Jodiidid: LiI · 3H2O Hüdriidid: LiH Oksiidid: LiO2, Li2O, Li2O2 Sulfiidid: Li2S Seleniidid: Li2Se Telluriidid: Li2Te Nitriidid: Li3N Avastaja(d), avastamisaeg, - koht: Johann August Arfvedsen, 1817, Stockholm, Rootsi Lihtaine saamine: Liitiumit toodetakse sulatatud LiCl või LiOH elektrolüüsil: 2LiCl 2Li (katoodil) + Cl2 (anoodil) 4LiOH 4Li (katoodil) + 2H2O + O2 (anoodil) LiCl sulamistemperatuuri alandamiseks kasutatakse LiCl ja KCl või LiCl ja BaCl2 segu. LiCl sulamistemperatuur on 614 ºC, 55% LiCl ja 45% KCl segu sulab aga 450 ºC juures. Elemendi, ühendite kasutusalad:
Lämmastik on kõikidest lihtaine molekulidest keemiliselt kõige püsivam, kuna tema molekulis esineb kahe lämmastiku aatomi vahel kolmikside. Sel põhjusel on ta lihtainena keemiliselt väga passiivne ehk väheaktiivne gaas (lähedane väärisgaasidele) ning paljude metallide ja mittemetallidega toatemperatuuril ei reageeri. Toatemperatuuril reageerib lämmastk ainult mõnede metallidega (Li, Ra) oksüdeerides neid nitriidideks (Li3N, Ra3N2): 6Li + N2 = 2Li3N 3Ra + N2 = Ra3 N2 Lämmastiku aatomitevahelist kolmiksidet aitab nõrgestada ja seega teda keemiliselt aktiivsemaks muuta ainult elektrilahendus (kaarleek) või väga kõrge temperatuur (üle 2000 °C). Sel põhjusel tekibki näiteks äikese ajal õhku alati lämmastikoksiidi, kuna kõrgel temperatuuril ühineb lämmastik hapnikuga lämmastikoksiidiks: N2 + O2 2NO Vesinikuga reageerib lämmastik samuti ainult kõrgtemperatuuril ja rõhul
kaheaatomilistest molekulidest N2. Lämmastik on kõikidest lihtaine molekulidest keemiliselt kõige püsivam, kuna tema molekulis esineb kahe lämmastiku aatomi vahel kolmikside. Sel põhjusel on ta lihtainena keemiliselt väga passiivne ehk väheaktiivne gaas (lähedane väärisgaasidele) ning paljude metallide ja mittemetallidega toatemperatuuril ei reageeri v.a. Li, Ra oksüdeerides neid nitriidideks (Li3N, Ra3N2): 6Li + N2 = 2Li3N 3Ra + N2 = Ra3 N2 Lämmastiku aatomitevahelist kolmiksidet aitab nõrgestada ja seega teda keemiliselt aktiivsemaks muuta ainult elektrilahendus (kaarleek) või väga kõrge temperatuur (üle 2000 °C). Sel põhjusel tekibki näiteks äikese ajal õhku alati lämmastikoksiidi, kuna kõrgel temperatuuril ühineb lämmastik hapnikuga lämmastikoksiidiks: // N2 + O2 2NO. Vesinikuga reageerib lämmastik samuti ainult kõrgtemperatuuril ja
õhuhapniku sidumisel keemiliselt), laboratooriumides saadakse teda ammooniumnitrite lahuse keetmisel. NH4NO2=2H2O+N2 3. Omadused. Lämmastik on värvuseta, lõhnata ja maitseta, õhust veidi kergem ja vees vähe lahustuv gaas. Tavalistel ingimustel on lämmastik väga inertne ega astu keemilistesse reaktsioonidesse. Toatemperatuuril reageerib ta ainult ühe metalliga, liitiumiga (seejuures tekib liitiumhüdriid Li3N). Lämmastik ei põle ega toeta põlemist. Tema molekulis N2 esineb aatomite vahel kolm kovalentset sidet NN. Väga kõrgel temperatuuril nõrgeneb kolmikside ja toimub termiline dissotsiatsioon aatomiteks, tekkiv monolämmastik on reaktsioonivõimeline: N2=2N Kõrgel temperatuuril reageerib lämmastik hapnikuga: N2+O2=2NO (lämmastikoksiid) Vesinikuga reageerib lämmastik kõrgel rõhul, temperatuuri ja katalusaatorite manusel,moodustades ammoniaagi: t*,rõhk,kat.
Reaktsiooni tulemusena sisaldab gaasisegu 15% NH3, mis kondenseeritakse jahutamisega. Reageerimata gaas segatakse uue koguse sünteesgaasiga ja protsessi korratakse. Vt lk 416 33. Võrrelge lämmastiku ja fosfori keemilisi omadusi. Millest on need erinevused põhjustatud? N2 on värvusetu, lõhnatu, vees vähelahustuv, keemiliselt passiivne gaas. Püsivus on tingitud aatomitevahelisest kovalentsest kolmiksidemest. Toatemp reageerib ainult mõnede metallidega, moodustades nitride (Li3N, Ra3N2). Hapnikuga toimub ühinemisreaktsioon v kõrgel temperatuuril, halogeenide ja väävliga reageerib kaudselt. Lämmastiku keemilised omadused erinevad oluliselt teiste sama rühma elementide omadustest: kõrge elektronegatiivsus; väike aatomiraadius ja sellest tulenev võime kordsete sidemete moodustamiseks; suur hulk võimalikke oksüdatsiooniastmeid -III...V; murdarvuline oksüdatsiooniaste näiteks asiidioonis N3-.
annaabi.ee 
