või hävitati täielikult, sest leiud tõendavad, et ta seal elas. Queenslandist on leitud ka pool tonni kaalunud Hiidkoaala (Koalemus) fossiilseid jäänuseid. See loom ei olnus aga tänapäeval eksisteeriva liigi eellane. Koaala elutseb tänapäeval Ida-Austraalias. Tema levikuala on piiratud, kuna ta toitub ainult eükalüptilehtedest. Joonis 2. Koaalade levikukaart. Välimus ja käitumine Koaala pikkus on umbes 70-80 sentimeetrit. Ta kaalub kuni 16 kilogrammi. Tema välimus on väga huvitav: kohev karv, tillukesed silmad, alati kikkis kõrvad, naljakas lapik ja kongus nina. Koaala karv on hallikaspruun või tuhkhall, seljal mõnikord punakas või hõbedane, kõhupoolel heledam. Koaalal on suur lai pea, lame nägu ja teineteisest kaugel asetsevad pisikesed silmad. Tal on lühike ja lai keha ning saba puudub.
aastat, meres elamise periood on ligi 1,5 aastat pikk. Jões kasvab kisuts aeglaselt 4 kuni 10 cm aastas, meres võib kasvada pooleteise aastaga 46 60 cm pikkuseks. [8] 3 Järve kisutsi leidub Ida Kamtsatka ja Komandori saarte rannikuäärsetes järvedes ja Golõginskoe järves Kamtsatka edelaosas ning paljudes teistes reliktsetes järvedes Ida Kamtsatkal. [10] Pildil 4 on järve kisutsi levikukaart ja järve kisutsi pilt. Pilt 5 näitab kisutsi leviku alasid. . Pilt 4 4 Pilt 5 2.4 Sigimine Kolme kuni nelja aastaselt saab kisuts suguküpseks. Sigimine toimub septembrist oktoobrini. Nad ujuvad tagasi mageveelistesse ojadesse, kus nad olid sündinud (distants võib ulatuda kuni ~ 650 kilomeetrini).[3] Kõik idalõhed matavad viljastatud marja põhjapinassesse ja seepärast
kontinentaalsed riftid, vajumise piirkondi ookeanilise litosfääri vahevöösse vajumise vööndid. Kui vahevöö kivimaines liigub sellistes protsessides nii vertikaal kui horisontaalsuunaliselt plastiliselt, ilma, et elastsed pinged kasvaksid, siis palju külmemas ja rabedamas litosfääris kuhjuvad mehaanilised pinged tükeldavad viimase jäikade laamade mosaiigiks, mis rebestuvad, triivivad ja upuvad astenosfääri pinnal. Siit on selge, miks maavärinate epitsentrite levikukaart joonistab väga hästi välja laamade piirid. Ookeanide keskahelikes rebitakse üksteisest lahti õhukesed litosfäärilõigud, mis hakkavad külgsuunas veidi erineva kiirusega triivima. Sellistes litosfäärilõikudes kuhjunud mehaanilised pinged vabanevad arvukate madalate, paari kilomeetri sügavuse koldega maavärinatena. Laamade vahevöösse vajumise vööndeis jäävad maavärinate kolded maapinna vahetust lähedusest kuni maksimaalse, 670 km sügavuseni, kus neid Maal üldse tekib
annaabi.ee 
