Normaaltingimustel on aragoniit metastabiilne ning kristalliseerub aja jooksul ümber kaltsiidiks. Aragoniidist ehitavad oma toese paljud merelised organismid(näiteks pärlid). Ta molekulmass on 100,09 ja tihedus 2,94g/cm 3. Kaltsiit (CaCO3) on puhtana värvuseta. Kaltsiidi monokristallil on valguse kaksikmurdmise omadus. Igale valguse levisihile kaltsiidi kristallis vastab sõltuvalt valguse polarisatsioonist kaks erinevat murdumisnäitaja väärtust, seega ka kaks erinevat valguse levikiirust (nn. harilik ja ebaharilik kiir). Hariliku ja ebahariliku kiire murdumisnäitajad ühtivad vaid siis, kui valgus levib piki kristalli C3 telge (optiline peatelg). Murdumisnäitajate erinevus on suurim, kui valgus levib risti kristalli optilise peateljega. Hariliku kiire (polariseeritud risti optilise peateljega) jaoks no= 1.658. Ebahariliku kiire (polariseeritud piki kristalli optilist peatelge) jaoks omandab murdumisnäitaja siis minimaalse väärtuse no= 1.486. Kaksikmurdumise tulemusena
Käsilood koosneb tina või malmkuulist massiga 3,5...5 kg ja selle külge kinnitatud loodliinist, mille pikkus on 52 m. Loodliin on jaotatud meetri kaupa. Meetrite tähistamiseks kasutatakse erinevaid märgistusviise. Täiskümned tähistatakse värviliste riideribadega. Kajalood Kajaloodiga sügavuse mõõtmine põhineb ajavahemiku, mis heliimpulsil kulub laeva ja põhjavahelise kauguse läbimiseks, mõõtmisel. Teades heli levikiirust vees (1500 m/sek) arvutatakse mõõdetud sügavus. Kajaloodi põhilised osad on neoonlambiga kettakujuline skaala, saate- ja vastuvõtuseade. Heliimpulsi saatehetkel on neoonlamp skaala nullpunktis. Peegeldunud signaali vastuvõtu hetkel süttib neoonlamp uuesti ja skaalalt loetakse mõõdetud sügavus. Kuna kajaloodi saate- ja vastuvõtu seadmed on
Käsilood koosneb tina või malmkuulist massiga 3,5...5 kg ja selle külge kinnitatud loodliinist, mille pikkus on 52 m. Loodliin on jaotatud meetri kaupa. Meetrite tähistamiseks kasutatakse erinevaid märgistusviise. Täiskümned tähistatakse värviliste riideribadega. Kajalood Kajaloodiga sügavuse mõõtmine põhineb ajavahemiku, mis heliimpulsil kulub laeva ja põhjavahelise kauguse läbimiseks, mõõtmisel. Teades heli levikiirust vees (1500 m/sek) arvutatakse mõõdetud sügavus. Kajaloodi põhilised osad on neoonlambiga kettakujuline skaala, saate- ja vastuvõtuseade. Heliimpulsi saatehetkel on neoonlamp skaala nullpunktis. Peegeldunud signaali vastuvõtu hetkel süttib neoonlamp uuesti ja skaalalt loetakse mõõdetud sügavus. Kuna kajaloodi saate- ja vastuvõtu seadmed on
näitajad sügavusest. Soolsus ja tihedus sügavusega kasvavad, temperatuur aga üldjuhul väheneb. Suvel kui ülemised veekihid soojenevad võib temperatuuri alanemine toimuda kiirusega 0,°1 meetri kohta. Talvel aga vastupidi temperatuur sügavusega kasvab, kuid kiirusega 0,°01 meetri kohta. Adiabaatilise teguri K ja tiheduse ρ muutumise tõttu avaldub heli levikiirus meres järgmise seosega: C f (t 0 , S 0 / 00 , P0 ) Temperatuuri t° tõus 1°C võrra suurendab heli levikiirust 3,5m/sek, soolsuse kasv 1% võrra – 1,2 m/sek. Keskmiselt jääb heli levikiirus vees 1400...1585 m/sek vahele. Heli levikiirus rõhtsuunas muutub vähe. Navigatsioonis aga on tarvis teada levikiirust püstsuunas ja just selles suunas on levikiiruse jaotus väga erinev. Allpool on toodud võimalikud heli levikiiruse graafikud. Harilikult määratakse heli levikiirus püstsuunas kui rõhtsuunaliste kiiruste kaalutud keskmine. Selleks mõõdetakse heli levikiirus rõhtsuunas
annaabi.ee 
