kasvavad kuumas kliimas. Loomad jaotatakse : 1. Püsisoojased kehatemperatuur on alati kõrge (36 42°C) vaatamata temperatuurile. Püsisoojased on imetajad ja linnud neil on keha katteks karvad või suled. 2. Kõigusoojased kehatemperatuur on veidi kõrgem välistemperatuurist. Siia kuuluvad putukad, kalad, kahepaiksed, roomajad. Madalal temperatuuril langevad nad letargiasse (soikeseisundisse). Kohastumine on organismidele omadus sobitada oma uute keskkonnatingimustega. Kõikidele organismidele on väga oluline vesi. Kõrbetaimed on kohastunud kasvma vähese veega (pikk juurestik, kitsad karvased lehed, et vesi ei auraks või vahajas välimus). Väga oluline on kohastumine toidu saamiseks kõigil organismidel. Organismide kooselu Koloonialisus on ühe liigi isendite elamine või pesitsemine väikesel territooriumil
KAHEPAIKSED 4.1 KAHEPAIKSETE ÜLDISELOOMUSTUS Kahepaiksed on selgroogsed loomad, kes on kohastunud eluks nii maismaal kui ka vees. Enamik kahepaikseid vajab eluks piisavalt niiskust ja (magedat) vett. Kuna kahepaiksetel puudub võime oma keha temperatuuri olulisel määral reguleerida, on nende aktiivsus tihedas seoses keskkonna temperatuuriga, nad on kõigusoojased. Paljudele kahepaiksetele on omane võime ajutiselt ebasoodsate tingimuste üle elamiseks langeda letargiasse (suveuni, talveuni). Kahepaiksete liigiline mitmekesisus on suurim sooja kliimaga aladel, kuid nad peaaegu puuduvad kõrbetes ja ookeanisaartel, sest nad eelistavad niiskeid elupindasid. Eesti on 11 liiki kahepaikseid. Enamik tänapäeva kahepaikseid on loomtoidulised, samas olles ise toiduks suurematele röövloomadele. Kahepaiksete olulisemad eripärad on seotud eluga nii vees kui maismaal. Nahk on õhuke, ja kuna kopsud on kahepaiksetel veel ebatäiuslikud, talitleb nahk lisa-
ka eesti esimeseks euroromaaniks. Kuid see, mis raamatus müüb, pole ilmselt mitte eeskätt postmodernistlik kirjutusviis või homoerootiline paatos. Mis müüb, see on Õnnepalu esituses ahistavalt väike, isegi skeptilise eestlase jaoks nii hirmuäratavalt troostitu Eesti mitte 20. sajandi lõpu nõukogulikust ümberrahvastamise paraadist väsinud, vaid pigem 19. sajandi keskpaiga taimsesse letargiasse vaibunud, kleenuke ja kägistussinine, meelt heitev ja melodramaatiline vaestelinn Eesti. Ajaloo õnnelik käik 1990. aastail nägi ette Eesti jätkumise iseseisva riigina, nii nagu see oli üldjoontes välja kujunenud 1930-ndail. See Eesti, mis meile ,,Piiririigist" vastu vaatab, ei tea veel riigitundest midagi. Nooremapoolse eesti haritlase kultuurimälu ei valitse siin 20. sajandi lõpus mitte nõutavad 1930. aastad, vaid pigem teoorjuslik 19. sajand. Eestlane on
hapnikupuudusse ning surevad. 11 Teadlased, ning nende poolt avaldatud teadustööd kinnitavad probleemi olemasolu ökoloogilisest seisukohast. Lisaks tunnetavad probleemi kohalikud elanikud, kelle elatusallikaks järv on, samuti turismiettevõtjad, kelle pakkumine sõltub tegevustest järvel. Angerjas on kohaliku kaluri peamine sissetulek. Talve tulles siuglevad angerjad saba ees põhjamutta ja langevad seal, vaid pead välja jättes, talveunesarnasesse letargiasse. Sellises olekus ei suuda angerjas külmumist hästi ära tabada. Hapnikuvaesust talub angerjas muidu üsna hästi, aga ühel hetkel jääb veekiht liiga õhukeseks ja siis saab hapnik seal kiiresti otsa. On väga raske hinnata, kui suur osa angerjatest põhjani külmuval alal talvitudes hukkub. Ainsa pidepunkti leiab selles osas kümne aasta tagusest ajast, mil Võrtsjärve jää- ja veeolud olid peaaegu samasugused kui 2006nda aasta suvel. Limnoloogiakeskuse teadlaste hinnangul
annaabi.ee 
