................................................... ..............................6 Kasutatud kirjandus......................................................................................................... ..........7 Sissejuhatus Lepp on heitleheline puu või põõsas, mis kuulub kaseliste sugukonda. Pungad on tavaliselt rootsulised ning kahe kuni kolme soomusega. Lehed on saagja servaga jagumatud lihtlehed. Eestis kasvab lepp väga vastupidavana. Lepp võib taluda -35 kuni -50 kraadi. Lepaurvad on pikad ja peenikesed. Lepad võivad kasvada kuni 35 m pikkuseks. Lepal on palju erinevaid liike. Kokku on neid umbes 35. Nõukogude Liidu ajal kasvas Nõukogude Liidu alal 11 erinevat liiki looduslikult. Eestis kasvab 2 liiki looduslikult, nendeks on harilik lepp ja hall lepp. Lepp on vastupidav puu, mis võib kasvada nii metsas kui linnas. Lepp on aasta puu 2004. Talvel, kui puud on raagus, tunneb lepa kõige hõlpsamini ära "käbikeste" järgi. Lepa "käbi"
puudub kevadine ilu, laanes luusib tuulispask. Kase küljes pesakast -- sääl on kuldnokk-linnukene külmetamas tillukene, ta ei väsi ootamast. Kuldnokk, väike kevadlind, lendas siia, lendas sinna, polnud kuhugi tal minna -- lume all veel mullapind. Sajab lund ja sajab lund, aga linnukene väike ootab, millal tuleb päike, ainult päikesest näeb und. Oota, oota, väike lind, küllap peagi päike tuleb, talvetaadi silmad suleb, tõttab rõõmustama sind! Märts Pajuurvad, lepaurvad. Päike paitab lumest vee. Hommikud ei ole kurvad, õhtuehal kuldne tee. Pehmeid tuuli, lõunatuuli leelutamas metsades, pilvi väikesi ja suuri ujub hõbevalguses. Ei ma püsi, ei ma püsi enam toas sumedas! Vares pesa kallal rüsib kuuseladvas tumedas. Räästas tilgub, räästas tilgub kevadkääbus peksab reht. Õhtul heledamalt vilgub kevadrõõmus ehatäht. Pajuurvad, lepaurvad. Päike paitab lumest vee. Hommikud ei ole kurvad, õhtuehal kuldne tee. Sinikellukese surm
Mõnikord urbiti ka loomi laudas ja viidi pajuurbadega oksi põllule. Urbimise kombestikust kumab selgesti läbi maagilist tähendust. Inimene, koduloom või põllumaa sai urbimise kaudu osa sellestsamast uuendavast ja noorendavast elujõust, mis paistis välja pajutibudest tulvil okstest. Puude urbade seas oli meie rahva pärimuskultuuris olnud eriline koht veel lepa urbadel. Lepa vanad emasurvad olid tuntud vahendiks seedimist korrastava tee valmistamisel. Kuid lepaurvad olid ka üldtuntud viljasaagi ennustajad. Rippuvaid isasurbi seostati viljapeadega ja neid nimetati leivaurbadeks. Vanu, seemnetest tühjaks pudenenud ja mustunud emasurbi seostati ikaldusega ja neid nimetati näljaurbadeks. Kui leppadel oli kevadel näha ohtralt leivaurbi, aga vähe näljaurbi, pidi see ennustama leivarohket aastat. Vastupidine seis ennustas viletsat viljasaaki. Puude õitest pälvisid talurahva silmis teistest enam tähelepanu pärna ja toominga õied
annaabi.ee 
