Lepalt on toidulisagi saadud Lepp, eriti hall lepp, on meil küll väga levinud puu, ent metsloomad ei pea temast kui toidutaimest lugu: põder ei puutu naljalt leppa, kui muud võtta on, ning kobraski kasutab teda eeskätt ehitusmaterjalina. Küllap peitub põhjus rohketes parkainetes, mis suuõõnt ärritavad. Inimene on kaugetel aegadel leppa siiski toidulisana kasutanud ning veel nüüdki kulub ta ära toidu valmistamisel. Lepasuits. Nii halli leppa kui ka sangleppa on ammustest aegadest kasutatud liha ja kala suitsutamiseks. Põhjus on selles, et nende suits annab toidule meeldiva värvuse ja hea suitsumaitse. Suitsutamine tähendab toiduaine immutamist suitsutusainetega, mis tekivad puidu mittetäielikul põlemisel. Puidusuits sisaldab alati mitmesuguseid vedelaid ja tahkeid aineosakesi. Tegelikult on toiduainete suitsutus kombineeritud säilitusviis, milles ühendatakse soolamise, kuivatamise, kuumutamise ja suitsu antisep...
Lauludes kajastub naise alistatus mehele. ,,Tooma laulus" tahab mees naisest lahti saada ja käsib minna mäelta mahla tooma, kuhu on ise kase alla haua kaevanud ja okstega katnud. Naine saab teda ootavast saatusest teada ja käib vanemailt küsimas, mis ta tegema peaks. Mõlemad vastavad Mine, mine, miniake, / mine mehe meelta mööda, /käi kaasa käsku mööda! Rahvalaulus ,,Mehetapja Mai" tapab naine oma mehe. Laulu sisuks on Maie põgenemine, kus ta palub abi kaselt, haavalt, kuuselt, lepalt, kaevult ja merelt. Keegi pole nõus teda aitama, ja nii Mai läks angerjaks mereje. Lauludes väljendub ka poja kui väärtusliku tööjõu eelistamine tütrele. Tarvastu rahva laulus ,,Tütar vette" läheb ema vastsündinud tütart uputama, sest esa käsk viia vesile, / veli laske laine'esse, kuna tütrest polnud maja pidamises kasu loota. Keskaegne suhtumine seksuaalsusesse oli kahene. Ametlik kristlik moraal hindas askeesi ja mõistis hukka nii seksuaalsuse kui himud
Siiski säilitati suur osa sellest vähemalt heinaajani juunikuus. Säilitamiseks pandi kasemahl keldrisse ning puistati mahla siise ka vahel leivakoorukesi. Mahl läks kergelt käärima ning oli heinaajal suurepärane janukustutaja. Vahtramahl on kasemahlast keskmiselt ligi 3 korda magusam. Ka seda koguti peamiselt kodulähedastelt puudelt. Kuna vahtraid oli suhteliselt vähe, polnud ka nende mahlatamisel olulist tähtsust. Mähka on vanarahvas võtnud peamiselt kaselt, lepalt ja pärnalt. Kase ja lepa mähka sõid peamiselt lapsed ajaviite maiusena kevadeti karjas olles. Lepa mähk määrinud nende näod punasekirjuks (Loorits, 1940). Kase mäha hankimine rikkunud tihti noori ilusaid puid. Pärnamähka kasutati peamiselt ravimina, näiteks kompresside tegemisel põletushaavade puhul. Männimäha ulatuslikku kogumist näljaajal nn. petuleiva valmistamiseks, nagu see Soomes ja Karjalas laialt tuntud oli, Eestis teada pole (Viires,1975).
annaabi.ee 
