Jumal näinud seda ja keelanud peoleol kaevudest, muudest aukudest ja nõgudest joomise ära. Ainult puulehtede pealt tohtis ta vett saada. Sellest ajast saati peab vihmakass ainult puulehtede pealt jooma, et oma ilusat kuube hoides kaevu kaevamisest eemale hoidis. Seetõttu karjub nüüd peoleo aina vihma. VINT Rahvas räägib, et ka vint, nagu peoleogi, ei olevat osa võtnud jõesängi (mõnel pool kaevu) kaevamise töödest, mistõttu ta nüüd ainult lepalehtede pealt tohtivat juua. Seepärast karjuvatki vint vihma. Tegelikult ei ole vindi laulul ja vihmal mingit seost. ÖÖBIK Põllumees kündis härgadega, kelle nimeks olid Kiri ja Küüt.Härjad olid väga laisad. Põllumees pidi neid kogu aeg tagant sundima:" Kiri! Küüt! Laisk, laisk! Too piits, too piits!" Ööbik kuulis künnimehe hüüdu ja juba järgmisel hommikul laulis ta ise: "Kiri! Küüt! Laisk! Laisk! Too piits, too piits, plaks, plaks, plaks!" Nii laulab ta tänapäevani.
lagundavatele bakteritele mürgised ja takistavad edasist lagunemist. Aeroobne lagunemine kulgeb seetõttu aeglaselt ja taimejäänused hakkavad kuhjuma. Kõdu kuhjub enamasti liigniisketel muldadel, sest need on hapnikuvaesed. Kõdu koostisest avaldab mõju süsiniku ja lämmastiku vahekord: mida väiksem see on, seda kiiremini kõdu laguneb. Näiteks lepalehtede C/N on 12, kuusel 48. Oluline on ka aluste sisaldus kõdus. Alused mõjuvad lagunemisel tekkinud happesusele neutraliseerivalt. Näiteks lehtpuude (kask, jalakas) kõdu sisaldab kuus korda enam karbonaatseid ühendeid kui okaspuude kõdu. Oluline on ka kõdu veesisaldus: kui kõdu on õhukuiv, siis ta ei lagune. Niiskus suurendab kõdu lagunemiskiirust seni, kuni õhu juurdepääs on küllaldane
meelsasti suvelgi. Lepakoort, pungi, võrseid ja lehti tarvitavad toiduks vähesel määral põdrad, metskitsed ja koprad ning kuni sajakonna putukaliigi valmikud ja vastsed. Tavaliselt närivad lepalehti auklikuks hundpoi (Melasoma aenea) ning lepapoi (Agelastica alni) tumesinakad mardikad ja nende mustad vastsed. Leheservadesse süvendeid närivad mitmed mardikad kärsaklaste (Curculionidae) sugukonnast. Mõnemillimeetriseid punakaid pahkasid lepalehtede pealispinnal põhjustavad lepa-pahklesta (Phytoptus laevis) noored lestad, noortel kasvuhoos võrsetel ja tipmistel lehtedel elutsevad kogumikena lepa-lehekirbu (Psylla alni) vastsed, põhjustades võrsete ja lehtede kattumist hallika kirmega. Lepalehti rullivad kokku mardikate hulka kuuluv punane keerukärsakas (Apoderus coryli), mähkurite hulka kuuluvate liblikate röövikud, samuti keerukoide (Gracillaria sp.) vastsed.
annaabi.ee 
