käsitsi. · Püstkangasjalad ja rõhtkangasteljed. · Ketramisel olid kasutuses kedervarred, värten ja vokid. · Saali, vankti ja hobusetekid lasti kududa meistritel, sest need olid tähtsamad. · Värvimisoskuses tuntud juba muinasajast. Sõna ,,värv" on tulnud saksa keelest. Värvimistehinaks oli kääritamina ja hiljem ka lõngade keetmine. Kasutati kohalikke värvitaimi (värvimadar-punane, karikakar ja kaselehed-kollane, kase- ja lepakoor-pruun ja must, kanarbik- roheline, rukkilill-sinine). · 18. sajand tuli Indiast päris värv nimega Indigo, aga seda ei saanud kohe kasutada, vaid pidi mitu päeva uriinis leotama. Tuli potisinine värv. · 19. sajandil tulid vabrikuvärvid. ÕMBLEMINE naiste oluline käsitöö. Lõige oli lihtne. Nambanahk lõigati lambaraudadega ja õmmeldi sepanõelaga. · Ülerõivad lasti teha rätsepal. · Rõivaste kaunistamiseks oli aeganõudes ja töömahukas näputöö:
Lehed ovaalsed, elliptilised või munajad, teritunud tipuga, kahelsaagjad, pealt tumerohelised, alt hallid väga lühikeste karvadega (incana tähendab tõlkes halli), 4...10 cm pikad, 4...7 cm laiad. Lepavihaga viheldes raviti varemalt kehal olevaid vistrikke, haudunud kohti, sügelisi jm. Rahvameditsiinis kasutatakse lepakäbidest valmistatud keedist seedehäirete ja soolepõletike raviks.Värskeid lepalehti kasutati kambripõrandal kirbutõrjeks. Lepakoor oli asendamatu materjal karjapoistele, millest sai valmistada nii vilepilli, maasikakorvi kui ka tohupasuna, pehmest lepapuidust sai noaga kergesti vesta mänguloomi ja lihtsamaid tarbeesemeid. Nendeks olid eeskätt mitmesugused anumad eriti just piima ja või hoidmiseks, kuna lepapuu ei anna toidule mingit kõrvalmaitset, aga samuti lusikad, kulbid, kapad jne. On teada, et lepapuust valmistati ka mesitarude osi. Toiduvaestel aegadel segati leivataignasse peenestatud
siiski talvel. Hall lepp on üsna varjutaluv, ületades selle poolest arukaske ja haaba. Kasvab hästi parasniisketel muldadel. Mahajäetud ja harimata maad uuenevad tihti just halli lepaga. Annab rikkalikult juurevõsu ja nõrgalt ka kännuvõsu. Puit on pehme, kerge (tihedus 0,42 gr/cm³) punakasvalge, õhuga kokku puutudes muutub punakaks. Üsna kuivad kooreta lepahalud on parimad liha ja kala suitsetamiseks, andes kollase tooni ja omapärase maitse. Lepakoor sisaldab palju parkaineid, kasutatakse loomanahkade parkimisel. Lepahagu oli varasemal ajal tähtsal kohal küttematerjalina ja praegugi kasutatakse lepapuitu kütteks nii puiduhakkena kui halupuuna ahjudes ja kaminates, samuti põletatakse sellest grillsütt. Lepavihaga viheldes raviti kehal olevaid vistrikke, haudunud kohti, sügelisi jm. Rahvameditsiinis kasutatakse lepakäbidest valmistatud keedist seedehäirete ja soolepõletike
massiline varisemine siiski talvel. Hall lepp on üsna varjutaluv, ületades selle poolest arukaske ja haaba. Kasvab hästi parasniisketel muldadel. Mahajäetud ja harimata maad uuenevad tihti just halli lepaga. Annab rikkalikult juurevõsu ja nõrgalt ka kännuvõsu. Puit on pehme, kerge (tihedus 0,42 gr/cm³) punakasvalge, õhuga kokku puutudes muutub punakaks. Üsna kuivad kooreta lepahalud on parimad liha ja kala suitsetamiseks, andes kollase tooni ja omapärase maitse. Lepakoor sisaldab palju parkaineid, kasutatakse loomanahkade parkimisel. Lepahagu oli varasemal ajal tähtsal kohal küttematerjalina ja praegugi kasutatakse lepapuitu kütteks nii puiduhakkena kui halupuuna ahjudes ja kaminates, samuti põletatakse sellest grillsütt. Lepavihaga viheldes raviti kehal olevaid vistrikke, haudunud kohti, sügelisi jm. Rahvameditsiinis kasutatakse lepakäbidest valmistatud keedist seedehäirete ja soolepõletike raviks
annaabi.ee 
