Nii kirjanduses, teatris kui kujutavas kunstis oli ainuõigeks zanriks kuulutatud sotsialistlik realism, mis tähendas terve rea jäikade kaanonite järgimist. Oluline oli näiteks rõhutada klassivõitlust, linnaproletariaadi juhtivat rolli ühiskonna ja vene rahva progressiivset panust maailma ja Eesti ajalukku. Tähtis oli ka Stalini isikukultus, tema kujutamine targa ja helde juhi ja õpetajana, kes pidi auväärselt jätkama marksislik-leninistliku õpetuse kohaselt sotsialismi ülesehitamist. Sotsialistliku realismi ajalugu. Pärast 1917. aasta Oktoobri-revolutsiooni ja bolsevike võimu kindlustumist, jäi kunstilooming ligi aastakümneks Nõukogude Liidus ametlikult suunamata. Kunstnikud, kirjanikud, heliloojad jt loomeinimesed said tegutseda suhteliselt vabalt. Enamasti hakkas levima futurism ja toimus rohkelt loomeinimesi siduvaid koosviibimisi ning koostati ning esitati manifeste.
Betti Alver saavutas kõrge maine Pushkini tõlkijana, kuid tuli temalgi taluda ajastule omaseid veidrusi. Nõuti loometöö aruandeid ja tööplaane, taheti ideoloogilisi teoseid, mis kajastaks looduse ümberkujundamist, ülistaks rahuvõitlust ja kommunismi. Alanud kultuuripärandi ümberhindamise tuhinas nõuti, et luuletaja võtaks kriitilise luubi alla oma kodanliku Eesti aegse loomingu, andes sellele marksistlik-leninistliku hinnangu. Loomulikult jäi oodatud pihtimus kirjutamata. Eesti kultuuripärandi lammutamine ja kallaletungid loovisiksustele jõudsid Betti Alverini. 5. mail 1950 teatas Kirjanike Liidu juhatuse sekretär Magnus Mälk, et Alveri tegevus on vastuolus sotsialistliku ülesehitusega ja Kirjanike Liidu ülesannetega ning ta kustutatakse selle nimekirjast. Õnneks oli Alveril kõrval inimene, keda ta võis usaldada, toetav ja hoolitsev kaaslane Mart Lepik, kes töötas Kirjandusmuuseumis. 1951
hulka ning oli NSV Liidu mõjusfääris kuni 1990. aastani. Ida-Saksamaa (edaspidi DDR) valitsus sarnanes teiste kommunistlike riikide valitsustele. Valitsev partei oli Saksa Sotsialistlik Ühtsuspartei (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands = SED), mille peasekretär oli riigi tähtsaim mees. SED loodi aprillis 1946 kommunistliku partei ja SPD Ida-Saksamaa haru ühinemisel (see ei olnud väidetavalt päris vabatahtlik). SED deklareeris end marksistliku-leninistliku parteina, ehk siis NLKP liitlase ja mõttekaaslasena. Partei juhtis riiki, kõik teised riigivõimuorganid olid partei poolt määratavad. Ida-Saksamaal ei olnud puhast üheparteisüsteemi, formaalselt oli parteisid päris palju, aga nad kõik olid SEDi poolt kontrollitud Rahvusrinde liikmed. Nii oli Ida-Saksamaal olemas ka oma CDU. Ida-Saksa parlament (Volkskammer) valiti Rahvusrinde kandidaatidest ja pidi olema siis seadusandlik võim
annaabi.ee 
