Peale vanade kaevanduskäikude on Piusa jaamast lõunapool geoloogiliste uuringute otstarbel rajatud kolm tehiskoobast. Piusa liivakivi kuulub ülemdevoni Sventoi lademe Gauja kihistusse. Kõrgetes kaevanduskäikudes on esindatud kollaks- või pruunikashallide põimjas- või horisontaalkihilised liivakivid. Piusa liivas on kvartsi 94 %, päevakivi 3,6 % , vilgukivi 1,1 %, raskeid mineraale 0,1 %. On veel rutiili ja ilmeniiti. Piusas asuvad endised kaevanduskäigud on kujunenud lendlaste ehk rahva seas nimetatud nahkhiirte talvituspaigaks. Nahkhiired on imetajad. Nad on peidulise eluviisiga ning asustavad nii loodusmaastikke kui hõreda inimasutustega kultuurmaastikke. Nende suvised elupaigad on puistutes ja veekogude ääres. Päeval on nahkhiired peidus, öösel aga sooritavad toitumislende. Nad on putuktoidulised. Piusas asub suur nahkhiirte talvituskoloonia, mis on tekkinud pika aja jooksul. Loendama hakati neid 1949. a, siis leiti vaid 22 isendit
lubjakivikoobastes, harvem ka vanades mahajäetud keldrites ning talve üleelamiseks koguvad nad naha alla rasvavaru. Enamasti on nad pugenud kivimipragudesse ega ripu seintel või laes nagu nahkhiirtel kombeks. Brandti lendlased võivad samas kohas talvituda aastaid järjest, kuid talvel ei moodusta nad suuri kolooniaid - harva on ühest kohast leitud üle 10 looma korraga. Talveks väljavalitud koobas ei pruugi asuda samas paigas, kus lendlased suvel elutsevad. On kindlaks tehtud, et Brandti lendlaste suviste ja talviste elupaikade vahe Eestis võib olla kuni 30 km. On oluline, et talvituspaigas püsiks temperatuur kogu talve vältel suhteliselt stabiilsena, 3...7 ? C piires. Brandti lendlane on üsna haruldane, ja sellel on mitmeid põhjuseid. Olulisemaks on sobivate talvituspaikade vähesus vaiksete koobaste näol, kus inimesi talvel ei liigu, samuti ei tohi lendlasi häirida nende suvistes varjepaikades. Ohtlikuks võib osutuda ka kemikaalide kasutamine putukatõrjes. Brandti lendlane
Nahkhiirte toitumise intensiivsus oleneb putukate aktiivsusest, mille omakorda määravad: aastaaeg, õhutemperatuur, taeva pilvisus, sademed ja tuule suund ning tugevus. Temperatuuri langemisel alla (+10°C) on lendavaid putukaid vähem ja nahkhiirte toitumise aktiivsus langeb (Masing, Keppart, Lutsar, 2004). Nahkhiired, nagu ka paljud teised imetajad meie loomariigis, annavad järglasi ainult üks kord aastas. Suguküps emane sünnitab enamasti ühe poja, harva ka kaks. Lendlaste suguküpsus saabub juba esimesel või teisel eluaastal. Talvitumisperioodil, mis toimub sügisest kevadeni, leiab aset sigimine. Talvituspaikadest lahkumisel aprillis ja mais toimub ovulatsioon ning viljastamine, millele järgneb loote areng (Masing, 1984). Mai lõpust kuni juuni alguseni kogunevad kõik poegi ootavad emased ühte varjupaika, moodustades poegimiskolooniaid, kus püsiv keskkonnatemperatuur mõjub positiivselt loote arengule. Juuni keskel sünnivad esimesed pojad
annaabi.ee 
