Sissejuhatus Esmapilgul ei tundu köök kuigi ohtlik, aga iga viies koduõnnetus juhtub just nimelt seal. Köök, kus peaaegu kogu aeg miski keeb või küpseb, on perenaisele märksa ohtlikum paik kui näiteks tänav. Kuid ohtlikkust ei kujuta see mitte ainult perenaisele vaid ka majapidamises jooksvatele väikelastele. Köök tõmbab väikest last magnetina, kuna seal toimub palju huvitavat ja leidub leludest sootuks põnevamaid asju. Selleks , et köök oleks turvaline, peab last õpetama, kuid ka ise erinevaid ettevaatusabinõusid rakendama. Köögi riskianalüüs Tervistkahjustav Nimetus Riski aste Abinõu tegur Põrand I vähene risk Põrand peab olema kuiv ja puhas Valgus II vastuvõetav Pirni vahetamine
Üldmulje on ehmatav ja lausa võigas, ma ei suutnud välja mõelda, kuidas võiks see nukk last arendada või üldse positiivselt mõjuda. Kokkuvõtteks ütleksin, et kui saan kunagi lapse, siis kui vähegi võimalik, ühtegi neist nukkudest ma talle ei kingiks, sest ma ei leia, et neil oleks lapsele arendav mõju, pigem lausa pärssiv kui arvestada, et mõned neist nukkudest on üsna õõvastavad. Kui laps oleks sellistest leludest väga sissevõetud, ostaksin talle ilmselt lõpuks siiski nõrkedes tavalise Barbie pere, mis tundub antud valikust kõige lapsesõbralikum. 7
Lelu ise võiks olla selline, et laps sellest kinni saab haarata ja siis uurida. Eriti head on pehmed (näiteks riidest õmmeldud, pehmest kummist vormitud vms.) või vähemalt sangakesega asjad. Pehmus on oluline ka sellepärast, et laps võib koordineerimatult vehkides asjaga endale valusasti haiget teha. Igas vanuses lastele on põnevamad sellised mänguasjad, mis mängides laste tegevusele kuidagi reageerivad, näiteks teevad häält. Esimestest leludest on sellisteks igasugused kõrinad, mis lapse käeliigutustega kaasa kõrisevad, helisevad või piiksuvad. Ühest küljest on see lapse jaoks lihtsalt põnev sündmus, teiselt poolt aga algab sellisest mängust iseenda kui mingite sündmuste põhjustaja tunnetamine. Laps hakkab tasapisi seostama enda tegevust ja sellega kaasnevaid sündmusi. Väga sobilikud on selles vanuses lastele ka vankri või voodi kohale riputatavad kõrinad, mida laps saab käega lüüa
etendamismängu abil. Laps võib kaasata mängu ka teisi inimesi. 16-20 elukuud- Kiirelt arenevad erinevad mänguliigid ning kõik need aitavad last maailma tundmaõppimisel. Talle meeldib mängida nii omaette kui ka kaaslasega. 1-2 aastase lapse mängu areng 20-24 elukuud- Üks selles lemmikmänge on täiskasvanute ,,aitamine" igapäevastes toimingutes. Lapse arenenud käeline osavus ja võime pikemalt keskenduda võimaldavad tal rõõmu tunda ka sellistest leludest, millega mängimine on keerulisem ja nõuab kontrolli oma käte üle. Käte ja silmade koordinatsioon · 15-18 elukuud- Näeb seost oma käe liikumises ja selle tagajärgede vahel. Meeldib pliiatsite või värvidega paberile juhuslikke märke teha. Hakkab ise käte ja lusika abil sööma. Vasaku ja parema käe eelistamine võib selgelt ilmneda. Oskab käsi plaksutada. · 19-21 elukuud- Meeldib tegeleda modelleerimismaterjalidega. Laob väikesi puuklotse
millised tükid on mosaiikpildi tühiku täitmiseks liiga väiksed või liiga suured ja et tükkide asendit muutes, näiteks neid teistpidi keerates, saab neid omavahel paremini sobitada. 20-24 elukuud Laps on nüüd kirglik uurija, kelle soov maailma mõista näib oleval piiritu. Ta uurib huviga erinevaid materjale ning see aitab tal nende omadusi tundma õppida. Lapse suurenenud käeline osavus ja võime pikemalt keskenduda võimaldavad tal nüüd rõõmu tunda ka sellistest leludest, millega mängimine on keerulisem ja nõuab paremat kontrolli oma käte üle. Suhtlusmäng 12-16 elukuud Laulud ja salmid, mis saadavad näiteks sõrmemänge, on endiselt väga populaarsed. Lastele meeldivad kõige rohkem lihtsa meloodiaga laulud, milles räägitakse neile tuttavatest inimestest, asjadest ja tegevustest. Neile teevad palju nalja ka erinevaid kehaosi käsitlevad laulud ja salmid ning nad tahavad, et neid üha uuesti ja uuesti korrataks. 16-20 elukuud
· peaaegu üldse ei häälitse (v.a kisa) (Ward 2001:53); · pöördub hääle asukohta kindlaks määrates pidevalt vales suunas (Einon 2000: 47). Üle 9-kuune imik: · ei istu (Oona 2007); · ei näi seostavat ennast ja lähedasi pereliikmeid nimedega; · häälitseb harva kõnelemise kombel, ei kasuta häälikujadasis ( mamamam jmt.); · ei huvitu suhtlusmängudest (n peitus); · ei huvitu heli tekitavatest leludest (Ward 2001:77). 12-kuune laps: · ei seisa toe najal; · on käelises tegevuses väga kohmakas; · minetab kord juba tekkinud oskused (Oona 2007); · ei otsi pilguga osutamise- nimetamise peale tuttavaid esemeid; · ei pöördu hüüdja poole näoga; · ei lalise meloodiliselt ega häälda silpe; · ei vaata osutatud suunas (Ward 2001:99). 24 3.5 Suhtumine lapse edasijõudmisse
annaabi.ee 
