etendas positiivset osa saksa kirjanduse kursus, mis koondas tähelepanu klassikale ja varasemaile romantikuile. Enda tähtsaima mõjutaja H. Heine ,, Laulude raamatu" juurde aga jõudis Haava väljaspool kooliprogrammi, muusika vahendusel. Pärast kooli lõpetamist otsis Haava kontakti Tartu rahvuslike ringkondadega. ,, Postimehe" toimetaja K. A. Hermanni laulukooris ja tema majas liikuvas seltskonnas tutvus ta muusikaandelise teoloogiateaduskonna üliõpilase Jaan Lellepiga. Vastastikusest kiindumusest puhkenud tunded ajendasid 1885-1886 Haava kirjutama armastuslaule. Need tunded kujunesid tema esimese loominguperioodi tähtsasaimaks inspiratsiooniallikaks. Vabakutselise kirjanikuna teenis Anna Haava hilise eani elatist peamiselt tõlketööga. Aastatel 1892-1894 viibis Haava nii Saksamaal kui Venemaal. Teenistusmure viis Haava 1894. aastal Peterburisse, kus ta leidis ajutist tööd halastajaõena, hiljem oli seltsidaamiks ja koduõpetajaks
Linna Kõrgema Tütarlastekooli kodukooliõpetaja diplomid. Anna teadis, et tuleb ellu astuda. Noore pedagoogi abi vajas esialgu vadi madam Krüdeneri heategevuslik lasteaed, kuhu ta sai kasvatajakoha. Samuti andis ta eratunde. Suvel astus Anna ,,Postimehe’’ toimetaja Karl 2 August Hermanni laulukoori. Hermanni laulukooris kohtus ta inimesega, kellele on pühendatud ta esimese loominguperioodi armastuslaulud – Jaan Lellepiga. [5] Just Lydia Koidula surm 1886. aastal oli see, mis ajendas noort kirjandusehuvilist avaldama oma luuletust ,,Postimehes’’. Luuletus kandis pealkirja ,,Koidulale’’ ning Anna avaldas selle varjunime ,,Üks Eesti neiu’’ all. Aasta lõpus avaldas luuletaja veel mitu luuletust, mille eest ta honorari ei saanud, sai ta aga küll tasuta kirjutuspaberit. 1887. aasta algul avaldatud luuletused püüdsid oma sulava musikaalsuse ja sooja lürismiga juba laiemat tähelepanu.
koondas tähelepanu klassikale ja varasemaile romantikuile. Enda tähtsaima mõjutaja H. Heine ,, Laulude raamatu" juurde aga jõudis Haava väljaspool kooliprogrammi, muusika vahendusel.Loomingulise tee algus. Pärast kooli lõpetamist otsis Haava kontakti Tartu rahvuslike ringkondadega. ,, Postimehe" toimetaja K. A. Hermanni laulukooris ja tema majas liikuvas seltskonnas tutvus ta muusikaandeliseteoloogiateaduskonna üliõpilase Jaan Lellepiga. Vastastikusest kiindumusest puhkenud tunded ajendasid 1885-1886 Haava kirjutama armastuslaule. Need tunded kujunesid tema esimese loominguperioodi tähtsasaimaks inspiratsiooniallikaks. Koos loomepuhanguga algas 20 aastasel Haaval tolleaegse haritud naise raske võitlus teenistuse leidmiseks.Tema tööjõudu vajas esialgu ainult lasteaed.Tutvunud seal kasvatustööga, asutas Haava ise väikese kostikodu koolilastele ja andis lisaks eratunde. Samal