veskil jahvatamas, siis saadi paremat jahu, millest pulmadeks, jõuludeks ja muudeks tähtpäevadeks maitsvamat leiba küpsetati. Rukkiterade jahvatamisel saadi täisterajahu, lihtjahu, kroovjahu ja rukkipüüli. Täisterajahust pole jahvatamise käigus kliisid teradest eraldatud, lihtjahus on kliisid 2225%, kroovjahus 915% ja rukkipüülis vaid 13%. Leivajahu säilitati viljaaidas kirstus või ummikus. Leivajahu ei jahvatatud tavaliselt rohkem, kui läks vaja üheks leivategemiseks. Tagavaraks jahvatatud jahusse võisid kergesti sigineda koid ja lestad, kes teri nii kergesti ei kahjustanud. Leivategu oli suur kunst ning see oli talus perenaise töö ja vaev. Noori selle töö peale väga ei usaldatud, kardeti, et rikuvad leiva ära. Vanasti tehti leiba suures lehtpuust õõnestatud piklikus ümarapõhjalises kaanega ja otstes olevate käepidemetega leivakünas, mis asetati leivategemise ajaks raejalgadele
sajandist ka tuuleveskeid, mis muutsid jahvatamise tunduvalt lihtsamaks. Vaatamata sellele kasutati paljudes taludes käsikivijahvatust siiski kuni 19. sajandi lõpuni, mõnes kohas veel kauemgi. Sügiseti käidi vilja ka veskil jahvatamas, siis saadi paremat jahu, millest pulmadeks, jõuludeks ja muudeks tähtpäevadeks maitsvamat leiba küpsetati. Leivajahu säilitati viljaaidas kirstus või ummikus. Leivajahu ei jahvatatud tavaliselt rohkem, kui läks vaja üheks leivategemiseks. Tagavaraks jahvatatud jahusse võisid kergesti sigineda koid ja lestad, kes teri nii kergesti ei kahjustanud. LEIVATEGU JA KÜPSETAMINE Leivategu oli suur kunst ning see oli talus perenaise töö ja vaev. Noori selle töö peale väga ei usaldatud, kardeti, et rikuvad leiva ära. Vanasti tehti leiba suures lehtpuust õõnestatud piklikus ümarapõhjalises kaanega ja otstes olevate käepidemetega leivakünas, mis asetati leivategemise ajaks raejalgadele
jahukotid õues hästi puhtaks ja pandi päikesepaistele tuulduma. Leivanõu ehk leivaküna See tehti enamasti ühest puust. Paremini sobis lehtpuu, mis ei anna maitset ega pragune. Künapuu oli ühest küljest ¾ puu jämeduseni siledaks tahutud ja seest õõnestatud. Otstessse olid tehtud samast puust käepidemed. Leivategemisel asetati küna puidust raamile, millel oli neli jalga. Raamil oli süvend, kuhu küna asetati. Künal oli samast puust kaas ja seda kasutati ainult leivategemiseks. Vaheajal hoiti leivaküna kas viljaaidas või rehetoas - kuivas puhtas kohas. Leivaküna ei tohtinud pärast leivategemist pesta, vaid see kaabiti nüri noaga puhtaks. Nii jäi küna seintele mingil määral vana juuretist, et uus leib paremini hapneks ja kääriks. Kokkukaabitud kaapest tehti nn. kaapekakk (minileib), mis pandi kaljatõrde likku kaljale rammuks ja maitseks. Kui aga leivategemise vahe oli 2-3 kuud, tuli küna enne tarvitamist põhjalikult keeva veega puhtaks küürida
annaabi.ee 
