kergelt negriidseid näojooni. Inimestena on nad aga vähempealetükkivad ning sümpaatsemad kui islamikommetest enam mõjutatud põhjapoolsetes osariikides. TOIT India toidud pole alati vürtsikad ja teravad ( kuigi lõuna pool kasutatakse rohkem maitseaineid - see on otseselt seotud vajadusega toitu palavas kliimas säilitada; samas kasutatakse põhjas rohkem piimatooteid, jogurtit ja piima, kuna neid on jahedamas kliimas kergem säilitada). Palju on värskelt küpsetatud leivasorte (papadam`id, nan´d jms). Küpsetatud või praetud täidisega klimbid on samosa´d ning neid pakutakse söögikorra alguses suupistetena. Teed juuakse Indias tavaliselt piima ja suhkruga. Magusat armastatakse Indias niivõrd, et magusaid marineerituid puuvilju, vürtsikat puuviljarooga ja magusaid kondiitritooteid müüakse magusapoodides (shwarma), kuhu võib igal ajal teed või kohvi jooma ja magusat sööma minna. PÕLETUSMATUS
on seos tärklise ja kiudainete vähese hulgaga toidus. Nendel, kes söövad rohkem rukkileiba saia asemel, on kolesteroolitase veres madalam. Leiva kordumatu maitse annab meie kodumaine rukis ning meie leivatootjate oskused leiva valmistamisel. Maitselt on leib soolane, suuremas koguses tarbides on see oluline kõrgvererõhu ja neeruhaiguste korral. Leiva tervislikkuse tõstmiseks on viimasel ajal hakatud tootma ka selliseid leivasorte, kus tavaline keedusool (naatriumkloriid) on asendatud mineraalsoolaga (magneesiumi- ja kaaliumisooladega, näiteks Pansoolaga). Värske, otse ahjust tulnud leib on küll ahvatlev, kuid seedimiseks vajab ta suuremat hulka seedefermente kui tahke leib. Seetõttu teatud mao-sooletrakti haiguste korral on eelistatum just eilne või päris kuivanud leib. Kuivanud leiva bioloogiline väärtus ei kahane, tema omastatavus isegi paraneb. Tahkest leivast oskab hea perenaine valmistada mitmesuguseid
linnuliharoogi ja munatoite. Segul on ka mitmeid variatsioone olenevalt hooajast ja piirkonnast. flambeerimine – meetod, mil toidu valmistamisel lisatakse toidule kanget alkoholi, mis süüdatakse ettevaatlikult põlema, nii et alkohol põleb ära, jättes roale karamelliseerunud maitsenüansi. Mõned toidud flambeeritakse serveerimisel. Järgida tuleb ohutusnõudeid. foccaccia – üks tuntumaid Itaaliast pärit leivasorte, lame leib, mida valmistatakse nisujahust, pärmist ning kvaliteetsest oliiviõlist, maitse järgi võib lisada ürte: rosmariini vms, aga ka oliive. Lõuna-Prantsusmaal valmistatakse analoogilist leiba fougasse’i nime all. foie gras (pr k) – tõlkes rasvane ehk paks maks. Nuumhane või -pardi maks ning sellest valmistatud road, millest tuntuim ehk pasteet – pâté de foie gras. fond – kontide ja liha küpsetamisel eraldunud mahl, mida kasutatakse kastmete, suppide ja
oli aasta, seda rohkem tuli aganaid leivateol kasutada, et viljaga järgmise saagini välja tulla. Näljaaastail olnud aganaid leivasisus nõnda palju, et leib võinud peerutulest süttida. Kui aganaid ei jätkunud, siis lisati leivaviljale sarapuu-urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. 10 Rukkileib meie laual Eestimaal toodetakse palju leivasorte, mille valmistamiseks kasutatakse erineva sordi rukki- ja nisujahu, sageli ka nende segusid. Rukkijahu jaguneb neljaks sordiks: Rukkipüül tüüp 815 on jahu, mille jahvatamisel eraldatakse suurem osa kesti ja iduosakesi nii, et neid jääb jahusse 3%. Jahu on peeneteraline, hallika varjundiga. Rukkikroovjahu tüüp 1370 on jahu, mille jahvatamisel eraldatakse osaliselt kestad ja iduosakesed nii, et neid jääb jahusse 15%. Jahu tera on ebaühtlase suurusega,
annaabi.ee 
