vargahokk, sarvnina, raagus, va kalts. Mõistus · Vareste aju ja kehamassi suhe on umbes võrdne ahvide ja koerte omaga, jäädes siiski maha inimesest. Vareslaste pojad kasvavad kaua aega vanematega koos ja võivad õppida oma vanematelt, aga parvelindudena ka teistelt lindudelt. Mitmel vareslaste liigil on keeruline parvesisene hierarhia. Seetõttu on varesed õppimisvõimelised ja taibukad linnud. · Iisraelis on täheldatud, et varesed pillavad vette leivakoorukesi, kasutades neid kalasöödana. Uuskaledoonia vareseid on nähtud viskamas pähkleid ja seemneid maanteele, et autod oma ratastega neid purustaksid. Austraalia varesed on õppinud sööma mürgiseid aagasid, mille nahk on mürgine. Selleks tuleb konn selili keerata: kõhualusel õrnal nahal mürginäärmeid pole. · Juba antiikajast on vareseid kujutatud nutikate lindudena. Sama kehtib ka eesti rahvaloomingu kohta Välimus · Vares on hästi äratuntav
mõisates. Eesti talurahvas seda ei tundnud. [] Argi- ja peojoogid Peale hapuroka olid igapäevasteks jookideks taar ja kali. Taari tehti jämedast odrajahust või linnasejahust hiljem rukki- või segajahust. Taarile lisati sageli kadakamarju. Oli ütlus: igal talul oma taar. [] Kevaditi joodi rohkesti kasemahla, mida hea kask võis anda kuni 150 toopi. Kasemahlast kääritati heinaajaks mahlakalja, lisades sellele rukkijahu, linnaseid, leivakoorukesi jm. [] Valmistati ka kadakamarjajooki või teed. Palju kasutati meejooki (või meeõlut), mis valmistati meest, veest ja pärmist. [] Põline peo- ja tavandijook oli õlu, mida Eestis tehti arvatavasti juba I aastatuhandel pKr. Vanaaegne pidujook, kääritatud mõdu on sajandeid kõrvale jäänud. Õlletegemine on traditsiooniline meeste ülesanne. Tooraine on oder, mis pandi kottidesse ning jõkke või järve mõneks päevaks ligunema
varesed linnadesse, kus näiteks hakk, hallvares ja künnivares moodustavad seltsinguid. Vareste aju ja kehamassi suhe on umbes võrdne ahvide ja koerte omaga, jäädes siiski maha inimesest. Vareslaste pojad kasvavad kaua aega vanematega koos ja võivad õppida oma vanematelt, aga parvelindudena ka teistelt lindudelt. Mitmel vareslaste liigil on keeruline parvesisene hierarhia. Seetõttu on varesed õppimisvõimelised ja taibukad linnud. Iisraelis on täheldatud, et varesed pillavad vette leivakoorukesi, kasutades neid kalasöödana. Uuskaledoonia vareseid on nähtud viskamas pähkleid ja seemneid maanteele, et autod oma ratastega neid purustaksid. Austraalia varesed on õppinud sööma mürgiseid aagasid, mille nahk on mürgine. Selleks tuleb konn selili keerata: kõhualusel õrnal nahal mürginäärmeid pole. Juba antiikajast, Aisopose valmidest peale on vareseid kujutatud nutikate lindudena, nii ka eesti rahvaloomingus. Rahvapärimus
suhteliselt vähe vett. Mida jämedam ja seega vanem on kask, seda rohkem on tüvesse talletunud suhkruid. Seega on kuivemal kasvupaigal asuva jämedama kase mahl magusam kui märjemal kasvupaigal kasvava peeneema kase oma. Enamus kogutud kasemahlast joodi ära kohe kevadel. Siiski säilitati suur osa sellest vähemalt heinaajani juunikuus. Säilitamiseks pandi kasemahl keldrisse ning puistati mahla siise ka vahel leivakoorukesi. Mahl läks kergelt käärima ning oli heinaajal suurepärane janukustutaja. Vahtramahl on kasemahlast keskmiselt ligi 3 korda magusam. Ka seda koguti peamiselt kodulähedastelt puudelt. Kuna vahtraid oli suhteliselt vähe, polnud ka nende mahlatamisel olulist tähtsust. Mähka on vanarahvas võtnud peamiselt kaselt, lepalt ja pärnalt. Kase ja lepa mähka sõid peamiselt lapsed ajaviite maiusena kevadeti karjas olles. Lepa mähk määrinud nende näod punasekirjuks (Loorits, 1940)
annaabi.ee 
