pätsi, millest igaüks kaalus 25 kg. Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu. Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taigna segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatudleivaküna ehk leivaastjat. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust taignaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Juuretiseks oli haputaigna jääk eelmisest leivateost. Hapnemise käigus pärmseente ja piimhappebakterite poolt eritatav süsihappegaas muutis leivataigna kohevaks. Järgmisel päeval, kui tainas oli hästi kerkinud,
päevas 400 liitri veega inimese kohta. Aastal 1985 võeti see ka Unesco Maailmapärandite hulka. Augustus lasi endale ehitada esimese Rooma keisrite mausoleumi. See matkis etruskide tumulust, kuid oli kümneid kordi suurem ja kivist. Mausoleumi diameeter oli umbes 90 m ning see on säilinud varemetes. Hauamonumentide näiteks võib tuua ka Eurisacuse hauamonumendi. Motiivina on seal kasutatud tellija ametitunnust: leivaastjat. Müüri alumist osa täidavad paarissambad, mis oleksid nagu seinast välja raiutud. Rooma foorum Rooma arhitektuuris oli rohkearvuliselt mitmesuguseid ehitus- ja planeerimistüüpe. Üheks neist foorum. Roomas asusid vanima, vabariigiaegse, nõndanimetatud Forum Romanumi läheduses Rooma keisrite foorumid. Iga keiser püüdis niisuguse kavatisega endale püsivat mälestusmärki luua. Range sümmeetria, korrektne järgnevus ja kogu kompleksi ühine telg meenutavad egiptuse
,,ruih", Sangastes ka ,,ruhe", Häädemeestes ,,leivamold". Leivaküna oli umbes 1,52,5 meetrit pikk ja kaks vakka jahu võis selles korraga leivaks teha. Küna suurus sõltus sellest, kui palju leiba tuli teo ajal teha. Leivaastja Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taigna segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatud leivaküna ehk leivaastjat. Kolmejalgne ümmargune või pisut ovaalne laudadest valmistatud leivaastja võeti Eestis leivaküna asemel kasutusele alles 19. sajandi lõpul. Leivanõu peal hoiti kaant ja paljudes peredes ka selle tarvis kootud riiet. Leivanõud ei pestud, peenema leiva tegemisel kaabiti nõu puhtaks. Leivaküna või astja asus rehetoas või sahvris, kuivas kohas, et hallitama ei läheks. Nõus hoiti kogu aeg väikest tainakakukest, mida kasutati juuretiseks, vahel ka juurekakuks.
annaabi.ee 
