võim. Kujunesid linnriigid, mis meenutasid pisut Vanakreeka poliseid. Renessansikultuuril on üks kindel tunnus - eneseteadvus. Renessansiajal levis veendumus, et kaasaeg on uue ajastu algus ja täiesti erinev äsjamöödunust. Kiriklik õpetus taevase elu õndsusest kaotab oma aktuaalsuse ja inimene õpib ise oma elu kindlustama. Tekib usk inimese enda jõusse, tema tublidusse. Renessansiajastu inimest iseloomustab suur teadmistejanu, uurimise ja avastamise vaim, mis viib suurtele leiutustele ja maadeavastustele. Suure õhinaga õpiti tundma antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevast elu. Samas aga ei tahetud antiikaega korrata, vaid luua midagi veelgi paremat. Inimesi hinnati mitte ainult nende sotsiaalse päritolu järgi nagu varem, vaid ka nende isiklike omaduste - tarkuse, ilu ja julguse järgi. Renessansiaja mõtlejaid nimetatakse humanistideks (ld k-s humanus - inimlik). Humanistid võitlesid harmoonilise inimese eest, tema vabanemise nimel keskaja kammitsaist
Kiiresti arenes kaubandus ja tärkas pangandus. Elurütm kiirenes, Euroopa nagu hakkas ärkama pikaajalisest unest ja omaette olekust. Uute kaubateede otsinguil võeti ette pikki riskantseid merereise, leiti tee Indiasse ümber Aafrika ja avastati Ameerika (1492). Uued majandusvormid tekkisid ja arenesid linnades ning nende kandjateks olid linlased. 1.6. Renessanslik moraal 4 Renessansiajastu inimest iseloomustab kirglik teadmistejanu, uurimise ja avastamise vaim, mis viib suurtele leiutustele ja maadeavastamisele. Kiriku õpetus taevase elu õndsusest kaotas aktuaalsuse. Tööstuse ja kaubandusega tegelev linnakodanik õpib ise kindlustama oma elu. Tekis usk inimese enda jõusse, tema tublidusse. Esikohale tõusis inimene indiviidina, tugeva isiksusena, kes suhtub ellu mõistuspäraselt. Renessanslik moraal erineb selgelt rüütlimoraalist. Moraali üheks tähtsamaks probleemiks on eesmärgi ja vahendite suhe. Rüütlimoraalile on vahendid väga olulised (neil on tihti
Renessansikultuuril on üks kindel tunnus - eneseteadvus. Renessansiajal levis veendumus, etkaasaeg on uue ajastu algus ja täiesti erinev äsjamöödunust. Kiriklik õpetus taevase elu õndsusest kaotab oma aktuaalsuse ja inimene õpib ise oma elu kindlustama. Tekib usk inimese enda jõusse, tema tublidusse. Renessansiajastu inimest iseloomustab suur teadmistejanu, uurimise ja avastamise vaim, mis viib suurtele leiutustele ja maadeavastustele. Suure õhinaga õpiti tundma antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevast elu. Samas aga ei tahetud antiikaega korrata, vaid luua midagi veelgi paremat. Inimesi hinnati mitte ainult nende sotsiaalse päritolu järgi nagu varem, vaid ka nende isiklike omaduste - tarkuse, ilu ja julguse järgi. Renessansiaja mõtlejaid nimetatakse humanistideks (ld k-s humanus - inimlik)
annaabi.ee 
