Enesetutvustus Minu nimi on Martin Aulik ja olen 19. aastane. Ma olen sündinud ja kasvanud Saaremaal. Ma olen väga tegus inimene, sest mulle ei meeldi vabadel päevadel niisama kodus istuda vaid selleks lähen välja ja otsin endale tegevust. Suurteks hobideks on mul sport, kalandus, offroad(maasturite mudaralli) ja kuna käin nii vabadel päevadel kui ka vaheaegadel põllumajandusfirmas tööl, siis on veel üheks hobiks põllumajandus. Praegu elan Leisis koos oma kaksik venna ja vanematega . Hetkel tegelen õppimisega käies Leisist Kuressaare Ametikoolis (upal mis asub 37 km kaugusel leisist) Autotehniku eriala 2. kursusel. Varasematel aastatel käisin Leisi Keskkoolis, kus käisin ära 10 klassi. Peale 10. klassi lõpetamist mõistsin, et ametikoolis saab peaaegu sama kaua õppides peale keskhariduse veel eriala, siis tuli tahtmine õppida peale keskhariduse veel kõrvale eriala. Niisiis
jahu. Leivaroni ehk leivasupp. Rahvustoidu juurde kuulub ka õlu! ÕLU SAAREMAAL Saarlane on läbi aegade olnud kange õllepruulija ja -pruukija. Koduõlle tegemise komme pole Saaremaalt veel sugugi kadunud. Magedest ehk linnastest, pärmist ja humalatest valmistatud saare koduõllest aga on saanud tuntud "kaubamärk", mida ka mujalt tulnud mehed meelsasti maitsevad. Saare õlle ja selle tegemisega on seotud ka Saaremaal Leisis igal aastal toimuv meelelahutusüritus "Saaremaa Õlletoober". Samas selgitatakse välja aasta parim koduõlle meister. LEIB SAAREMAAL Saaremaa ja magushapu leib näivad olevat lahutamatud. Oma on armas, teavad mustast rukkileivast lugu pidavad saarlased, olgu leib siis poest ostetud või koduahjus küpsetatud. Iidseid traditsioone kannavad edasi maakonna kaks suuremat saia- ja leivatootjat - OÜ Saare Leib ja OÜ Karja Pagariäri .
Kui Aleksander Rauts haigestus, määrati koolijuhataja kohusetäitjaks Ella Raev. Õpetajatena töötasid Aleksander Mihkelson ja Elisaveta Ruus, kumbki oli Sassis vaid ühe aasta. 1931. aastal Aleksander Rauts suri ja 1932. aastal valiti uueks koolijuhatajaks Hermann Muri, kes kohe pälvis kolleegide ja lastevanemate poolehoiu. Hermann Muri oli 1928. aastal lõpetanud Saarema Ühisgümnaasiumi pedagoogilise haru 2. lennu ja oli olnud õpetajaks Leisis. Muri oli Sassi algkooli juhatajaks kuni 1941. aasta sügiseni, kui ta Punaarmeesse mobiliseeriti. Koos Hermann Muriga tuli Sassi kooli õpetajaks Karl Kivihall, kes aga juba 1933. aastal ametist lahkus. Samal aastal haigestus õpetaja Ella Raev ja loobus ametist. Õpetajate Kivihalli ja Raevi asemele tuli 1934. aastal Linda Raev, kes töötas koolis 1940. aastani. Õpetaja Linda Raevi asemel hakkas 1940. aastal tööle Raja Aste. 1933
sellisel juhul peaksid väga paljud õpilased suunudma õppima Kuressaarde ning see tooks paljudele peredele suhtleiselt palju lisakulutusi, teiseks juba selle ajaloolise tausta pärast ja on ju Leisi gümnaasiumi osa olnud just riigieksamite tulemuste põhjal väga heal tasemel. Ühesõnaga oleks väga kurb.`` Leisi Keskkooli lõpetanud Sander Põlluäär oli samal arvmausel : ,,Arvan, et ei tuleks sulgeda, kuna mulle meeldib, et leisis on gümnaasium, mitte pöhikool. Ja ju neid lapsi ka juurde tuleb, nagu praegu esimeses klassis ju, seal üpris palju õpilasi. Ei tea küll kui palju läheb gümnaasiumi osa ülalpidamine maksma, aga usun, et see tasub end ära. Seda enam kui kool sai uue kuue." Kõige enam puudutab see otsus siiski aga õpilasi, kes käivad veel põhikoolis, ningi õpetajaid, kelle palka see otsus mõjutab. Oma isikut mitte avaldada sooviva 9. klassi
ohvrite arv on eri andmeil kuni 400 (Vessik, Varju 1995, 10; Paavle 2002). Omakaitse Saaremaal Saaremaa Omakaitse (Saarte Omakaitse) juhatajaks määrati Saksa sõjajõudude poolt kaptenmajor Karl Sääsk ning formeerimine algas 4. septembril Pärnus juba enne Punaarmee väljatõrjumist Saaremaalt. Saaremaale sõideti 17. septembril, kuid rindetegevusest osa ei võetud. 20. septembril oldi Orissaares, kus asuti ka valdade omakaitseüksuste loomise juurde. Esimesena alustas Omakaitse tegevust Leisis. Kuressaare linn vallutati sakslaste poolt 21. septembril. Kohapeal oli juba tekkinud organiseeritud salk E. Kuutmani juhtimisel. Omakaitse organiseerimiseks Kuressaares saadeti kohale kapten Villem Raid. Raid oli teeninud Eesti piirivalve Mõisaküla kordonis ning Suvesõja algusest saati võidelnud aktiivselt oma peamiselt piirivalvuritest koosneva salgaga Punaarmee ja hävituspataljonide vastu. Pärast Pärnu langemist sakslaste kätte oli ta juhtiv tegelane Pärnu Omakaitses
nime päast kül vüsti kaasaks! . . . » Viimast korda väkus piiritu seisuslik ja sugu- 434 kondlik uhkus vana rü utli silmis. Siis vajusid nad väinult kinni. Õtul heitis Mönikhusen hinge. Vüst Sagorski lahkus oma väsalgaga Tallinna alt ja läs esmalt Kuimetsa, kus rü utli surelikud riismed tema viimse soovi kohaselt perekonna matusepaigale puhkama pandi. Siis usaldas vüst oma väsalga mõeks ajaks ustava asemiku käu alla ja Leisis pruudiga Venemaale oma isa juurde, kes tsaari armust oma mõsad ja seisuseõgused tagasi oli saanud, kuid selle tingimusega, et ta iialgi Moskvasse ei tohtinud tulla. Siin peeti toredad pulmad. Päast pulmi kutsus tsaar Ivan noorpaari enese juurde, leidis neist suurt meelehead, kinkis noorikule kalli ehte ja andis Gabrielile kõge ameti oma kojas. Liivi- ja Eestimaal ei saanud Gabriel enam sõast osa võta. Kuidas suur Liivi sõa viimaks lõpes, seda jutustada on ajaloo asi. Meie nimetame siin
annaabi.ee 
