"); kehalised sümptomid mitmesugused valud : pea- kõhu-, südamepiirkonna ja muud valud, iiveldus,oksendamine, öine voodimärgamine jm.; probleemid kaaslastega suhtlemisel üksindustunne, teised näivad lapsikud, kergesti ärrituvus ja vihastumine; muutused iseloomus enesessetõmbumine või väljaelamine; pessimism tuleviku suhtes tulevik muutub lühikeseks; väärkäsitlused. Vaatleme leinaprotsessi ja abistamise iseärasusi erinevas eas lastel. Väikelastel on olulisim hirm saada mahajäetud, seetõttu on abis tähtis füüsiline ja psüühiline kohalolek. Ei tohiks teha elumuutusi, nt. kolida uude elukohta. Säilitada tuleks igapäevaelu rutiinid, nt. jätkata lasteaias- või kooliskäimist nii ruttu kui võimalik. Tuleb teada, et väikelastel esineb suhteliselt sagedamini kehalisi sümptomeid. Nad võivad emotsionaalsele pingele reageerida isegi palaviku või krambiseisunditega
et sellest teemast on raske rääkida. *alguses kokkulepped *avatus ja ausus ja nende jaoks olemas olemine (näita seda) *lein on okei *individuaalsusega arvestamine *mitte väga emotsionaalselt rääkida *paluda kolleegi abi *töötada endaga enne *mõtle kõrvaltvaatajana (mitte oma kogemuse toel) *teiste lugude kasutamine *uurid enne klassi tausta Psühhiaater Elisabeth Kübler-Rossi (Surmast ja suremisest, 1969) kirjeldab leinaprotsessi(uuritud inimesi, kes on just teada saanud et neil on ravimatu haigus ja nad surevad): 1. Šokk ja eitamine 2. Viha 3. Kauplemine-tingimine (ma nüüd olen hea laps, anna mulle mu emme/issi tagasi) 4. Depressioon 5. Leppimine Tartu Ülikooli kursus: https://sisu.ut.ee/leinvanemaseas/avaleht Nende etappide sügavus/kestvus on individuaalne. Oluline on, et inimene läbiks kõik need astmed. Kui miski tuletab sulle lahkunut meelde, siis leinata on okei. Mälestusi tuleks hoida, see on okei.
Edastage surmateade vaid siis, kui surnu ja tema lähedaste identiteet on üheselt kindlaks tehtud. Võtke endale aega. Meeskonna töö ei lõpe surma tuvastamise hetkel, vaid pärast surmateate edastamist ja sobiva abi tagamist ellujäänutele. Ärge jätke lähedasi surnuga üksi maha. Kutsuge kohal olevad lähedased kokku ja mõelge sellele, et surmateate edastamise hetk jääb kõigile meelde. Kiirabimeeskond saab olulisel määral aidata leinaprotsessi käivitada. Ärge olge kliiniline, formaalne või ebaisiklik. Väljendage kahetsust ning rääkige rahulikul ja sõbralikul toonil. „Mul on kahjuks teie jaoks väga halbu uudiseid. Mul on kahju, Teie mees on surnud.” Sõna „surnud“ võib kõlada julmalt, kuid on olulised selguse ja ühemõttelisuse loomiseks. Vältige sõnastusi nagu hinge heitnud, kadunud, on nüüd Jumala juures, paremasse maailma läinud, igavesse unne vajunud või lahkunud.
annaabi.ee 
