hiljem telegrafistina. Just seal ametis olles tegi ta oma esimesed leiutised, et täiendada telegraafi, ning sai 1868. aastal esimese patendi - ta ehitas USA Kongressile elektrilise häältelugemismasina. 1869. aastal lõi Edison New Yorgis kampa telegraafiinsener Frank L. Pope´iga, kellega ta jätkas telegraafi täiustamist. Olulisim tollest ajast on kvadruplekstelegraaf (1874), mille eest Jay Gould maksis leiduritele üle 100 000 dollari. Saadud rahaga asutas Edison esimese ja suurima erauurimislabori. Kui Edison oli viieteistaastane poiss, oli ta tööl telegraafioperaatorina. Ta pidi olema tööl õhtul kella seitsmest hommikul kella seitsmeni ning andma iga tunni tagant signaali, mis tõestaks, et ta pole uinunud. Signaalid tulid hämmastamapaneva täpsusega. Ühel ööl juhtus sinna inspektor ja nägi Edisoni tugitoolis magamas. Inspektor oli just valmis Edisoni ärkvele raputama, kui tema
Ei, see pole enam lihtsalt liikumine, see on lend. Oleks vaid siledat teed, ei jõuaks siis ei jooksja, ei traavel ega lind taevas mööda oma kaherattalise mustangi saduldanud kihutajast. Tuletame meelde, et see oli aeg, mil jalgratta esiratta läbimõõt oli jõudnud 180 sentimeetrini. See «ämblikuks» kutsutud mudel püsis moes oma tubli paarkümmend aastat. Kui moodsad ja ekstravagantsed näisid nad siis! Mitte jalgrattad, vaid ratastega monumendid. Isegi tänapäeva leiduritele tuleb aeg-ajalt peale igatsus selle tarindi järele. Tõsi, nad ei riski enam katsetada kahemeetriste ratastega, vaid ehitavad sõidukile n-ö teise korruse peale. Ja sinna üles roninud, tunnevad nad end olevat õndsuse tipus. Peale kõige muu paigutati 1869. aastal jalgratta vändad kahe ratta vahel raami küljes olevasse laagripesasse. Tagaratas muutus vedavaks, esiratas üksnes juhtivaks. Selle tähtsa uuenduse tegi sakslane Trefz. Kuid ka see pole veel kõik
selga ja lükati jalgadega hoogu. Rohkete leiutajate tõttu ei ole kindlat ei saa määratleda ühte kindlat, kuid tuntuimad olid M. de Sivraci aastal 1790 ja sakslane Drais 19. saj algusest. Joonis 3. Jooksuratas Jooksuratas sai varsti endale pedaalid. Tõldsepa Pierre Michaux' 19- aastane poeg Ernest läks 1861. aastal jooksurattaga sõitma, kui leidis, et see on väga väsitav. Isaga nõu pidades tehti rattale vändad. 2 aastat hiljem oli neil esimene jalgrattavabrik. Leiduritele sai selgeks, et mida suurem on vändaga käitav ratas, seda kiiremini edasi saab. Nii viidigi esiratas võimalikult suureks ja tagumine väikseks (9). 8 Suur ratas oli jällegi ebamugav sõita ja raskesti manööverdatav. Veeremist kergendas 1886. aastal B. de Thouarsi poolt leiutatud kuullaagrid. 1897 ilmus rattale kettülekanne. Vabajooksusidur tehti 1895 Meunieri poolt, millega ühistati 1901. aastal Sachsi poolt pidur.
annaabi.ee 
