Isa otsus oli, et poiss peaks edasi õppima juba tuntud kunstnikelt. Nii jõudis noor poiss Rembrandt Amsterdami Pieter Lastmani (1583- 1633) juurde, kes matkis Elshermeri ja Caravaggio laadi, toonitades tugevasti valguse ja varju kontraste. Seal sai temast kuue kuuga iseseisev kunstnik, varsti aga üks oma aja tunnustatumaid meistreid. Kuna Amsterdamis oldi Rembrandti töödest vaimustuses, sai ta palju piltide ja portreede tellimusi ning seetõttu soovitati tal kolida Leidenist Amsterdami. 1631. aastast kuni elu lõpuni elaski Rembrandt Amsterdamis. Rembrandti varasemad maalid olid väljanägemiselt väikesed ja hoolikalt väljajoonistatud detailidega, värvid olid metalliläikelised, põhitoonideks hallikasroheline ja tumepruun. Ent juba siin mängis oluliselt kaasa heleda ja tumeda omapärane ja romantismihõnguline kasutamine. Seda perioodi iseloomustab ilmekalt maal ,,Simeon templis". Põhiliselt viljeleb
Omavahelises võitluses maalis Rembrandt ,,Simonsi ja Deliila", mille väljendusrikkus ja tundelisus ületavad Livensi versiooni. 1630. aastal suri kunstniku isa Harmen Gerritsz (Ricketts 2006: 23). Amsterdamis 1631-1642 1631. aastal läks Rembrandt Amsterdami, kus 20. juunil sai temast 1000 kuldna eest Amsterdami kunstikaupmehe Hendrick van Uylenburghi partner. Aasta lõpus hakkas Rembrandt tunde andma Van Uylenburghi akadeemias, kus temaga olid kindlasti ka mõned õpilased Leidenist (Ricketts 2006: 24). Kunstniku varasemad maalid on formaadilt väikesed ja hoolikalt väljajoonistatud detailidega, värvid on metalliläikelised, põhitoonideks on hallikasroheline ja tumepruun. Kuid juba siin mängib oluliselt kaasa heleda ja tumeda omapärane ja romantismihõnguline kasutamine. Seda perioodi illustreerib ilmekalt maal ,,Simeon templis"(1631) (Raud 2005: 70). Esimene tema suurtest grupiportreedest ,,Dr. Tulpi anatoomialoeng" (1632) (vt. LISAD), kus
oli eeskätt matemaatik ja filosoof, ka füüsik. Siiski on, lähtuvalt tema mehhaanikast, teda seostatud ka anatoomia ja füsioloogiaga (erutus närvides oleks tema visooni kohaselt pidanud meenutama nöörist kellukese liigutamist...). Loodusteaduste areng hoidis toonastes meditsiinilistes teooriates elus kahte suunda. Räägitakse iatrofüüsikalisest ja iatrokeemilisest koolkonnast. Viimane defineeris elu ja seega ka haiguslikke nähtusi, lähtudes ensüümidest (siinkohal oluline mainida Leidenist pärit F. de la Silviat 1619-1672 kes kõneles nn fermentidest, kui organismi tegevust mõjustavatest tegureist, vastukaaluna levivatele nö rakuteooriatele, millised olid tuge saamas mikroskoobiga tehtavaist avastusist) ning gaaside vallas tehtavaist uurimusist (van Helmont kasutas esmakordselt terminit "gaas"). Iatrofüüsika püüdis seletada organismis toimuvaid protsesse läbi füüsika- ja matemaatika seaduspärasuste (Descartes, Harvey, Boerhaave, Hoffmann). Nimekirjas
annaabi.ee 
