Gottfried Wilhelm Leibniz Maailm koosneb loendamatutest üksikhingedest ehk monaadidest. Igale monaadidel kuulub tajumaailm, mis on ainult tema oma. Subjekt ja objekt langevad temas kokku, ta on eneseküllane. See aga, et need monaadid on omavahel kooskõlas nagu paljud iseseisvad hääled orkestris, eeldab, et Jumal lõi nad algusest peale nii, et nende vahel oleks harmoonia.1 Leibnizil on oluline koht maailma matemaatika ja filosoofia ajaloos. Ta on andnud olulise panuse füüsika ja tehnoloogia ning ka bioloogia, meditsiini, geoloogia, Tõenäosusteooria, psühholoogia, lingvistika ja informaatika alal. Ta on loonud ka rafineeritud kahendarvu süsteem, mis on praktiliselt kõikide digitaalarvutite aluseks. Leibnizi filosoofia on enamasti tuntud tänu oma optimismile. Nt on tema järeldus, et
aluse (1) ja identsuse printsiibist (Leibnizi seadus)(2), mis on samuti, nagu sellest tuletatav metafüüsika, tunnetatav aprioorselt.[23-24] (1) Mitte miski ei saa olla nii, nagu see on, kui selleks puuduks alus. Ent see alus peab olema eriti võimas: lõppkokkuvõttes peab rajama juhuslikud faktid paratamatutele alustele, nii et aktualiseeritud on üks võimalikkus teiste võimalikkuste asemel. Lõppjareldus nii Abelardil kui Leibnizil on, et tegelik maailm on võimalikest maailmadest parim.[eksistentsi näiv paratamatus?] (2) Identsete eristamatus: kui A on identne B-ga, siis on A-l iga omadus, mis B-l ja vastupidi. (probleem esineb siis, kui me ei tea, kas tegemist on ühe või kahe asjaga nt vaim ja hing, või sõnade esinemine tüübi ja eksemplarina). [individuatsiooniprintsiip] [25]Nagu paljud teisedki, lähtus ka W. inimese algseisundist. Ent tema järgi inimkonna
ühele põhiprintsiibile. Kaunid kunstid tegelevad looduse jäljendamisega. Muusika, tants, kujutav kunst on looduse jäljendamine. Üritas neid ühe mütsi alla kokku tuua ja sõnastada nende printsiibid. · Baumgarten (1714-1762) · saksa filosoof, esteetika teoreetik. Lähtus töödes Leibnizi ratsionalistlikust filosoofiast. Leibniz oli Decartesi mõtete edasiarendaja. Leibniz seletas kahe substantsi teooria: mitte meeleline ehk ratsionaalne tunnetus ja meeleline tunnetus. Leibnizil ei olnud need maailma tajumise viisid nii rangelt eraldatud kui Decartesil. Leidis üleminekuid nende vahel. Ta rääkis kolmest astmest substantside puhul: 1. Mõistuslik/ratsionaalne/teaduslik, 2. Meeltega eristatav ja 3. Tumedad/ähmased tajupraktikad. Baumgarten arendab edasi meelelise tunnetuse küsimust ja väidab, et sellel on oluline ja isegi võrdväärne roll ratsionaalse tunnetuse kõrval.
annaabi.ee 
