5 Sinitihane (Parus caeruleus) Sinitihane on väga sarnane lind rasvatihasele, aga sinitihane on rasvatihasest palju väiksem. Teistest sugukonna liikidest erineb helesiniste toonide poolest (H.Relve, 2001). Sinitihast näeb harva, sest lind ei lasku maapinnale toitu otsima. Sinitihast on võimalik näha lindude söögimajas, paarina lendamas või tuleb teda otsida leht- ja segametsadest, enamasti lehtpuudelt (R. Ling, 1980). Sinitihane sarnaneb rasvatihasele natuke ka laulu poolest, aga ta laulab helisevamalt, nagu hõbekelluke (H. Relve, 2001). Märtsis sagenevad võitlused isaslindude vahel ja intensiivistub laul. Kirjanduse andmeil esineb ka rituaalne tants, mida isaslind pesa ligidal oksalt oksale hüpeldes esitab (Linnud"Eesti selgroogsed"). Rasvatihasel ja sinitihasel on pesitsemisel nii sarnasusi kui erinevusi. Sinitihaselgi ehitavad pesa mõlemad vanemad ja sinna muneb emaslind 9-13 muna
tallatud ,,maanteid", mis kulgevad veekogust isegi mitmesaja meetri kaugusele. Need teed viivad jõeluhtadel paiknevatesse ,,restoranidesse", kus kobras võib nautida angervaksa mahlakaid varsi või pilliroo magusaid juurikaid. Mõnikord võivad koprad ka näiteks peedipõllult matti võtta. Tihti käiakse niiviisi maiustamas kogu perega. Sügis on kopraperele kõige tegusam aastaaeg, sest siis kogutakse talvevarusid ja valmistatakse talveks ette paise. Näritakse lehtpuudelt oksi, veetakse need kuhila lähedusse vee alla ning kinnitatakse mutta. Varutakse peamiselt noori puid, sest neid on mugavam ,,lõigata" ja vedada. Talvel, kui veekogu katab jää, kuluvad sellised toidutagavarad marjaks ära. Kuna koprad ei maga talveund, siis vajab ligi kuueliikmeline koprapere ema, isa, käesoleva ja eelmise aasta pojad talve üleelamiseks rohkelt toitu. Keskmine kopraperekond pistab talve jooksul nahka
astelpajumarjade, ingveri, taruvaigu ja kadakamarjadega. Neil, kes soovivad kehakaalu kontrolli alla saada, soovitab Ülle Meister kasutada kaneelimett. «Tuleb võtta üks teelusikatäis kaneelimett ühe klaasi leige vee kohta, lasta ära sulada ja siis juua kaks korda päevas pool tundi enne sööki,» õpetab ta. Ka ilma lisanditeta on olemas väga erinevaid sorte mett, selgitab Aavo Meister. Iga taim annab omamoodi maitse ning värvgi võib varieeruda üsna tumedast heledani. Näiteks lehtpuudelt kogutud mesi on tumepruun või rohekasmust, okaspuude oma kollane või roheka tooniga. Lehemett saadakse ainult väga kuumal ja kuival suvel ning selle kristalliseerumine võib aega võtta aasta või rohkemgi. Nii et kui see pole ruttu kristallinud, ei maksa veel karta, nagu oleks tegemist vale meega. «Lehemeel on teistsugune, pisut võõras maitse, aga see on väga mineraaliderikas ja inimene omastab seda kergesti. Näiteks kaaliumi on lehemees 13 korda rohkem kui õiemees,» teab
annaabi.ee 
