Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse
Sulge

"lehtlalindlased" - 3 õppematerjali

Austraalia loomastiku uurimistöö
18
doc

Austraalia loomastiku uurimistöö

2.5.1. Sugukond: Tikksabalised Tikksabad kuuluvad Austraalia imetlusväärseimate lindude hulka. Nad on peamiselt tuntud huvitavate pesitsusaegsete harjumuste ning isaslindude värvikireva sulestiku tõttu. Imekspandav on kontrast eresinise isaslinnu ja tagasihoidliku välimusega emaslinnu vahel. Tikksabad sarnanevad põõsalindude ja ööbikutega. Nad viibivad peamiselt tihedas alustaimestikus. Tikksabad on kõige pisemad linnud Austraalias. (Parish 2006:47) 2.5.2. Sugukond: Lehtlalindlased Lehtlalind asustab arvukalt Austraalia idaosa metsi. Mänguajal meelditab isaslind emaslinnu okstest punutud ning sulgede ja läikivate või sinist värvi esemetega kaunistatud lehtlasse. (Parish 2006:49) 2.5.3. Sugukond: Amadiinlased Sebra-amadiini on Austraalias elutsav lind, keda võib kohata kõikjal ­ alates poolkõrbetest kuni linnaparkideni. Toiduks tarvitavad nad rohuseemneid ja putukaid.

Bioloogia → Bioloogia
21 allalaadimist
Erizooloogia lühikonspekt
46
doc

Erizooloogia lühikonspekt

16 Selts värvulised – Enamasti väikesed. Iseloomulikuks haardjalg- 3 varvast ette ja 1 tahapoole suunatud. Kõikide pojad pesahoidjad. Jagunevad nelja alamseltsi: lainokalised (N. lainokk), türannilised (N. kaljukukes, ida-türanntikat), lüürasabalised (N. lüürasaba) ja laululised (N. lõolased, vareslased, tihaslased, rästaslased, kuldnoklased, vintlased, varblased, lehtlalindlased, põõsalindlased, västriklased, kangurlindlased jt) Eesti linnud Eesti linnustik on pidevas muutumises. Mitmete liikide arvukus langeb, osa liike kaob. See on seotud eelkõige sobivate pesitsus- ja toitumispaikade vähenemisega tänu inimtegevusele. Nendeks liikideks on eelkõige suured röövlinnud ja teised inimpelglikud liigid (merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, rabapistrik, must-toonekurg, põldvutt, rukkirääk, siniraag, hallõgija).

Ökoloogia → Ökoloogia
11 allalaadimist
Erizooloogia Lühikonspekt
19
doc

Erizooloogia Lühikonspekt

Nokk tugev, kooniline, peitelja otsaga. N. suur-kirjurähn, väike- kirjurähn, roherähn, väänkael, toko, habe-udelind Selts värvulised ­ Enamasti väikesed. Iseloomulikuks haardjalg- 3 varvast ette ja 1 tahapoole suunatud. Kõikide pojad pesahoidjad. Jagunevad nelja alamseltsi: lainokalised (N. lainokk), türannilised (N. kaljukukes, ida- türanntikat), lüürasabalised (N. lüürasaba) ja laululised (N. lõolased, vareslased, tihaslased, rästaslased, kuldnoklased, vintlased, varblased, lehtlalindlased, põõsalindlased, västriklased, kangurlindlased jt) 16.3.9. Klass Imetajad (Mammalia) Eelised: homoiotermsus, vivipaarsus, hammaste eristumine, suurajupoolkerade võimas areng. Esmaesinevad tunnused: kuulmeluud keskkõrvas, piimanäärmed, karvad 16.3.9.1. Alamklass: Ürgimetajad (Prototheria) Munejad, nisade asemel näärmeväli, sool lõpeb kloaagiga, emastel puudub tupp, termoregulatsioon puudulik Sgk nokkloomlased - lameda kehaga, tiheda lühikese karvkattega poolveelise eluviisiga loom

Ökoloogia → Ökoloogia ja keskkonnakaitse
25 allalaadimist


Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun