059 ha. Harulduste elupaik. Muraka looduskaitsealal elab mitu kaitsealust loomaliiki ning kasvab haruldasi taimi. Oma rikka linnustikuga kuulub Muraka looduskaitseala Eesti kolme väärtuslikuma linnuala hulka (koos Kuresoo ja Puhatu soostikuga). Kaitsealal pesitsevad kalju- ning kalakotkas, kassikakk, metsis, sookurg, rabapüü, väike-koovitaja, kolmvarvas-rähn ja paljud teised. Raba kohal on nähtud lendamas ka rabapistrikku. Kaitsealustest taimeliikidest leidub lehitut pisikäppa, soohiilakat, kõdu-koralljuurt, kuradi-sõrmkäppa, künnapuud, harilikku näsiniint, harilikku ungrukolda. 1999. aastal muudeti kaitse-eeskirja, mille järgi looduskaitsealal eristatakse kuusteist sihtkaitse- ja viis piiranguvööndit. Inimesed ei või minna Arvila, Pasti ja Matkasoo looduslikesse sihtkaitsevöönditesse teatud ajavahemikul. Kogu kaitsealal on aasta läbi keelatud jaht ning kalapüük. Mootorsõidukite ning jalgratastega tohib liikuda vaid
kasvanud taime maa-aluse varrega, risoomiga. Lehitu pisikäpa risoom on väga huvitava kujuga. See on rohkesti harunev, kuid kõik harud on väga lühikesed. Niisugusena meenutab ta väga koralle. Huvitav on, et juuri lehitul pisikäpal polegi. Taime õitsev vars kasvab ainult risoomi kogunenud varuainete arvel. Nii on risoom peale õitsemist läbi kurnatud ja suur osa sellest sureb. Taime kosumiseks kulub aga sageli aastaid ja seepärast me tavaliselt õitsemisjärgsel aastal lehitut pisikäppa enam ei leia. Kuid nagu öeldud, paljuneb lehitu pisikäpp seemnetega harva, võib aga peale näilist puhkepausi ilmuda maapinnale hoopis endisest erinevas kohas. Selles on süüdi taime risoomi abimehed. Nimelt kasvavad temast välja mõned võsundid, mis võivad maa sees emataimest küllaltki kaugele roomata. Võsundid ongi lehitu pisikäpa peamisteks paljunemisvahenditeks. 5
tema õie eripärade tõttu. (Krawczyk et al., 2016). Teises artiklis võrreldi kahe orhideeliigi, Epipogium aphyllum ja Epipogium roseum, plastiidide genoomi ja selle evolutsioonilist muutumist (Schelkunov et al., 2015). Kolmandas artiklis kirjeldatakse lehitu pisikäpa õie 6 bioloogilisi omapärasusi võrreldes teiste orhideedega. Keskenduti nektari ja selle eritumise teemadele (wiczkowska & Kowalkowska, 2015). Neljandas artiklis vaadeldakse lehitut pisikäppa kui Suurbritannia kõige ohustatumat orhidee liiki. Ohustatuse põhjusteks on välja toodud metsaraie, kasvukohtade vähenemine, trampimine, herbivoorsus ja kliimamuutus ning sellega seoses arvatakse, et see liik sureb lähitulevikus välja (Taylor & Roberts, 1992). Viiendas artiklis näidati, et lehitu pisikäpp on mükoheterotroofne orhidee, mis sõltub vajalike toitainete saamiseks Inocybe ja Hebeloma mükoriisadest (Liebel & Gebauer, 2011).
annaabi.ee 
