ajakirjandusele ilmne katsumus, on ta ka uus võimalus; /---/ lugejad koostavad ja levitavad uudiseid ise." Nõustun temaga täielikult ajakirjandus on meediamaailma lahutumatu osa ja isegi kui interneti kasutamine tõuseb, ei tähenda see veel, et ajakirjad lettidelt päevapealt kaovad. Uurin ühiskonda enda ümber: ajakirjandus on igal pool. Hommikuti täidab kioske äsjatrükitud väljaande tindine hõng; bussis number 36 leidub vähemalt viis inimest, kes uudiseid põgusalt läbi lehitsevad; kooliteel, mõnest kohvikust mööda minnes jääb paratamatult silma mõni unine kodanik, kes, aurav kohvitass käes, üksiku lauakese taga istub ja huviga arvamuslugu naudib selline on argipäeva algus, kus on mugav end varajasel kellaajal toimunud sündmustega värskelt kurssi viia, et pea paremini tööle hakkaks. Teine müüt püüab veenda, et ajalehtedel hakkab loovust väheseks jääma sellega pole
lahkuda, sellega tuleb harjuda. Olemine kahes kohas korraga on keeruline mõtte trikk, mis loob nii palju segadust, et noor laps peab sellega kuidagi toime tulema ja lepib vastuoluga. See laps on nüüd piip ( C'est ne pas une pipe- Magritte). Lapsele kinnitati just, et ta on pilt endast, mis vaatab talle vastu peeglist. Mõtte kinnistamiseks kutsutakse laps vanemate kõrvale ja lüüakse lahti fotoalbum. Vanematel voolavad pisarad, kui nad lehitsevad albumeid ja märgivad igal pildid ära, et vaadaku lapsuke, milline ta seal on, mõistmata, et need on kujutised selle lapse varasemast elust ja teadvuse seisunditest, mida enam ei eksisteeri. See on piipude kujutiste kataloog. Laps saab noorukiks ja mõistab, et tema on kõik tema ümber, mis kujutab teda. Tema kese ei asu enam endas, vaid endast väljaspool. Defineerida ennast, tähendab nüüd omada asju, mis kujutaksid teda
nende illustratsioonide eest maksnud, sest kirjastajad Eestis reeglina riske ei võta. Tsiteerides ajakirjanduses ilmunud arvustust, võib öelda, et mida rohkem sarnaneb tekst visuaalse meedia tekstidele, seda paremaks teose vastuvõtt kujuneb: ,,Need raamatud on tippklass tänu kunstnikutööle. Tekst on ainult pool osa, kui sedagi" (Martson 2003: 19). Paljud lapsed, kes veel ei oska lugeda, aga teavad filmi teksti peast, lehitsevad meelsasti raamatu lehekülgi ja loevad sobivat kohta filmitekstist peale. Selline raamat kuulub filmi järel turule paisatud kalendrite, voodipesu, sampooni jms toodete hulka. Kui kaubamärk on välja töötatud, tuleb seda ka kasutada. Suundumus jätkub: Aare Toikka ja Aarne Mägi filmi järel kirjutatud raamat ,,Ruudi" (2006) valiti rahvusvahelisel lasteraamatu päeval, 2. aprillil 2007 Tallinna Keskraamatukogu noorte lugejate poolt kõige populaarsemaks lasteraamatuks.
annaabi.ee 
