kirjeldatu ikkagi üksnes osa kogupildist. Näiteks ei sisalda esitatud argumendid praktiliselt mingeid viiteid Piibli tegelikule sisule. On aga üsna ilmne, et Piibli narratiivid nüüd juba 22 käsitletuna üksnes oma sõnasõnalises või ajaloolises tähenduses mängisid otsustavat rolli teadustegevusemotiveerimisel (nii näiteks Sir Isaac Newton)ning konkreetsete uurimismeetodite legitimeerimisel. Siiski on selge, et just reformaatorite poolt algatatud uued hermeneutilised strateegiad olid keskse tähendusega seesuguste tingimuste põlistumisel, mis moodsa teaduse kujunemise võimalikuks tegid 12. mai 2010 Roland Karo TEADUS, RELIGIOON JA ILMALIKUSTUV INIMENE Taustapilt religioossed sümbolid, tiivad jms, aga rõhuasetus hoopis teine. Alates moodsa teaduse esilekerkimisest suhtumine religiooni muutunud.
vastu), tekste, millele ta vastas, konkreetseid kaasaegseid probleeme (probleemid olid konkreetsed: poliitilise filosoofia teooria autor tahtis midagi kritiseerida või muuta), konventsioone, mille raames ta kirjutas (autor ei saanud suvaliselt kirjutada, vaid keelemängu reegleid järgides). Teooria on seoses praktikaga. Poliitiline ideoloog on samal ajal praktiline tegutseja. Ideoloogid tegelevad õigustamisega, mille puhul nad kasutavad legitimeerimisel normatiivseid (kirjeldav, hinnangut andev) mõisteid, mida ideoloogid täidavad uue sisuga (nt nimetame mingit olukorda vabaks, mida varem on nimetatud rõhuliseks: absolutistliku monarhia puhul ütleb üks, et inimene on ori, aga teine, et on õigused/seadused, seega inimene on ikkagi vaba). Vaja uurida 1) autorit ennast 2) tekste, millele autor vastas 3) konkreetseid kaasaegseid probleeme, mõistmaks autori kirjapandut 4) konventsioone, mille raames autor kirjutas. 2
sest see sõltub paljudest asjadest. Kõige selge on siiski see viis, mis on hariduse ja kvalifikatsiooni abil riigi poolt monopoliseeritud. Kuigi ka seal on olulisem osa hariduse formaalsusel, mitte kultuurilistes eelistustel või elustiilil. Bourdieu arvates need, kes on juhid, omavad positsiooni, millega kõrvalttulijatel ei ole kerge ühineda, kui nad pole selle sees kasvanud. Riigi roll on kultuuri legitimeerimisel siiski oluline. Näiteks riigi kultuuripoliitika, eriti linnauuendamise poliitika näitab, kuidas kultuurilist kapitali vahetatakse majandusliku kapitali vastu välja: vanade rajoonide uuendamine kultuuriliste tegevuste abil. Idee on selles, et kui mõnda linna osa seotakse kõrgendatud kultuurilise tegevusega teater, kino, kontsertid siis inimesi tõmbab sinnapoole vaatamata sellele, kas nad kasutavad neid kultuuri "teenuseid" või mitte. (Wynne ja O'Connor 1992: 107)
annaabi.ee 
