seega on mõneti ka tänaste julgeolekuorganisatsioonide eelkäija (OSCE, ÜRO). Vestfaali põhjal kehtis riikide suhetes siiski teatav hierahia: a) de facto ja de jure suveräänsed riigid/riigipead, nagu keiser; Prantsuse ja Rootsi kuningas etc, b) de facto suveräänsed riigid nagu Brandenburg (Preisimaa algidu), Baier, c) sõltuvad, kuid ulatusliku iseseisvusega territooriumid – Madalmaade lõunaosa. Vestfaal taastunnistas printsiipi cuius regio eius religio, legitimeerides sellega riigi ülemuse kiriku ees (keskajal pigem vastupidi, vähemalt teoorias). XVII sajandil hakkasid välja kujunema ka tänapäevase rahvusvahelise õiguse alused. Tuntuim rajajaist on kahtlemata Hugo Grotius (‘De Jure Belli ac Pacis’), jurist ning Madalmaade (pidas läbirääkimisi Richelieuga) ja Rootsi diplomaat. Teine on Samuel von Pufendorf, sakslane aga samuti Rootsi teenistuses. Mõlema töödes kajastus soov panna paika uued reeglid, mis
jäägu sada süüdlast karistamata, kui et karistuse vastavuse printsiibist. hukataks üks süütu inimene. 3. Surmanuhtluse vastu räägib see, et Poolt räägib see, et avalik arvamus on kurjategijat hukates paneb riik ennast niisugust karistusviisi alati pooldanud mõrvariga samale tasemele, mis mõjutab (Eestis praegu ca 70% "poolt", 30% ühiskonda kasvatuslikult ebasoodsaIt, "vastu"), mistõttu kannatanu afekt leiab suurendades ja legitimeerides agressiivsust suuremat rahuldamist kui eluaegse ning madaldades inimelu hinda. vanglakaristuse korral. Surmanuhtluse kui konkreetse toimingu otsustamine ja täideviimine asetab inimesed raske eetilise probleemi ette. 18 4. Surmanuhtluse vastu räägib see, et Poolt räägib see, et ta on efektiivsem
eelkäija (OSCE, ÜRO). Vestfaali põhjal kehtis riikide suhetes siiski teatav hierahia: a) de facto ja de jure suveräänsed riigid/riigipead, nagu keiser; Prantsuse ja Rootsi kuningas etc, b) de facto suveräänsed riigid nagu Brandenburg (Preisimaa algidu), Baier, c) sõltuvad, kuid ulatusliku iseseisvusega territooriumid – Madalmaade lõunaosa. Vestfaal taastunnistas printsiipi cuius regio eius religio, legitimeerides sellega riigi ülemuse kiriku ees (keskajal pigem vastupidi, vähemalt teoorias). XVII sajandil hakkasid välja kujunema ka tänapäevase rahvusvahelise õiguse alused. Tuntuim rajajaist on kahtlemata Hugo Grotius (‘De Jure Belli ac Pacis’), jurist ning Madalmaade (pidas läbirääkimisi Richelieuga) ja Rootsi diplomaat. Teine on Samuel von Pufendorf, sakslane aga samuti Rootsi teenistuses. Mõlema töödes kajastus soov panna
annaabi.ee 
