peale lahkumist hõivasid sakslased maakonnad uuesti ning 1232. aastal kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui Paavsti legaat saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja kolmandiku Tallinna kindluse paavsti võimu alla andmise. Peale mida määras paavst Balduini Põhja-Eesti, Zemgale ja Kuramaa piiskopiks. Paavstile allusid veel Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond, Riia piiskopkond. 1233. aastal tungisid paavsti legaadiga järjekordselt tülli läinud orduväed kallale legaadi valdustes olevatele Rooma paavsti vasallidele (arvatavalt taani valitsemisajast paikseks jäänud taani päritolu vasallid) ning vallutasid nende valdused ja võtsid tagasi ka ajutiselt Rooma paavstile kulunud Tallinna kindluse osa, hukates seal olnud paavsti sõjasalga liikmed. 1233. aastal lõpul alustas Taani kuningas Valdemar II mereblokaadi Hansa Liidu pealinna - Lübecki sadamale
Kohale jõudes sai messer Niccoló kuulda, et tema naine oli vahepeal surnud ja teda oli ootamas tema viieteistkümneaastane poeg Marco. Nii jäid vennad ligi kaheks aastaks Veneetsiasse, ootama päeva, millal ametisse pühitsetakse uus paavst. Kaks aastat hiljem alustasid vennad taas teekonda, kartes, et jäävad suurkhaani tagasiminekuga muidu liiga hiljaks. Sedapuhku võeti Veneetsiast kaasa ka Niccoló seitsmeteistkümne aastane Marco. Nad läksid otse Akkasse, kus said kokku taas legaadiga. Nad palusid temalt luba minna Jeruusalemma, et võtta sealt Kristuse haual põlevast lambist õli, mida suurkhaan oli soovinud. Suurkhaan tahtis õli ema jaoks, kes oli kristlane. Legaat koostas neile ka kirjad, milles tõendas, et messer Niccoló ja messer Maffeo tahtsid oma ülesannet täita, kuid ei saanud seda teha paavsti puudumise tõttu. Saanud kirjad kätte, asusid Polod jälle teele, kuid vaevalt olid jõudnud nad Aiaseni, kui juhtus, et paavstitoolile valiti toosama legaat
hõivasid sakslased maakonnad uuesti ning 1232. aastal kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui Paavsti legaat saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja kolmandiku Tallinna kindluse paavsti võimu alla andmise. Peale mida määras paavst Balduini Põhja-Eesti, Zemgale ja Kuramaa piiskopiks. Paavstile allusid veel Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond, Riia piiskopkond. 1233. aastal tungisid paavsti legaadiga järjekordselt tülli läinud orduväed kallale legaadi valdustes olevatele Rooma paavsti vasallidele (arvatavalt taani valitsemisajast paikseks jäänud taani päritolu vasallid) ning vallutasid nende valdused ja võtsid tagasi ka ajutiselt Rooma paavstile kulunud Tallinna kindluse osa, hukates seal olnud paavsti sõjasalga liikmed. 1233. aastal lõpul alustas Taani kuningas Valdemar II mereblokaadi Hansa Liidu pealinna - Lübecki sadamale
Veneetsiasse jõudes sai Niccoló kuulda, et tema naine oli vahepeal surnud ja teda oli ootamas tema viieteistkümneaastane poeg Marco. Nii jäid vennad ligi kaheks aastaks Veneetsiasse ootama päeva, millal ametisse pühitsetakse uus paavst. Kaks aastat hiljem alustasid vennad taas teekonda, kartes, et jäävad suurkhaani tagasiminekuga muidu liiga hiljaks. Sedapuhku võeti Veneetsiast kaasa ka Niccoló seitsmeteistkümne aastane poeg Marco. Nad läksid otse Akkasse, kus said kokku taas legaadiga. Nad palusid temalt luba minna Jeruusalemma, et võtta sealt Kristuse haual põlevast lambist õli, mida suurkhaan oli soovinud. Suurkhaan tahtis õli ema jaoks, kes oli kristlane. Legaat koostas neile ka kirjad, milles tõendas, et Niccoló ja Maffeo tahtsid oma ülesannet täita, kuid ei saanud seda teha paavsti puudumise tõttu. Saanud kirjad kätte, asusid Polod jälle teele, kuid vaevalt olid jõudnud nad Aiaseni, kui juhtus, et paavstitoolile valiti toosama legaat
algusest hoolitsesid preetorid selle eest, et fideikomisse täidetaks. Legatum itaque est donatio quaedam a defuncto relicta (Inst 2, 20, 1 – legaat on teatud kink, mis on surnu poolt (legaadina) jäetud). Sõna „fideikomiss” teket seletatakse väljendiga fidei alicuius committere”mis tähendab „kellegi teise truudust usaldama” ja oli algselt moraalne kohustus. Fideikomissid tekkisid tõenäoliselt selleks, et juhul, kui ei olnud võimalik testamendi või legaadiga teatud isikute midagi pärandada (naistele jne), siis sai pärijat fideikomissiga kohustada asju ikkagi neile üle andma. Vt lähemalt E. Ilus, 10. ptk. 18 18.-19. sajandil Eesti- ja Liivimaa provintsides oli see armastatud vaidlusteema – kas favor libertatis kehtib ka neis provintsides pärisorja vabakslaskmise jm vabadusprotsessis (peamiselt küll vaba olemise) või mitte. Kui varasematel aastatel leiti, et Balti provintsides see ei kehti, siis hiljem eelistati
annaabi.ee 
